MIS MUL VIGA ON?!? Ega tegelikult ju olegi midagi. Täiesti tavaline Regly. Kaotasin ära Tartu sõidu pileti - 3.80 ja oma No-Spa purgi -miljon ja kõhuvalu. Peale kõige otsimist arvan, et ei lähegi magama vaid ootan selle tunni ära ja vaatan, kuidas väljas järjest valgemaks läheb. Vahest mulle ei meeldi see, et kui mul uneaeg algab, siis väljas vaikselt päike tõusma hakkab, sest siis on sellise loodri tunne, kes päevi maha magab.
Kodus olen. Hea oli. Need 2,5 päeva läksid nii kiiresti jälle. Tegelikult möödusid 3 kuud umbes sama kiiresti. Kolekolekole. Paneks plaadi aeglasemalt mängima, kuid kahjuks on otsustanud DJ, et seda lugu mängitakse järjest kiirenevas tempos. Üldse ei imesta, et vanainimesed räägivad, et pupsti ja läbi see elu-eluke ongi. Ja meie mõtleme, et no MEIL ju küll aega on.

Esimene eksam on 24. Palju edu mulle. Suuline on. Ja ma isegi ootan, et saaks minna. Õppejõud on selline karm, kuid ma tunnen, et selle range koore all on chill süda. Ega ta muidu invasiivseid taimi ei uuriks. See on ju põnev! Kui ta oleks range ka koore alt, siis ta uuriks mingit jõe kalda biomassi kasvu aastas vms "huvitavat" asja.
Edasi enam eksamitega ei tea. Osad on kahtlased, kuid mingi 4 tükki peaks ikkagi tehtud saama. 7 AP või rohkemgi.

Praktika koha taotluse peaks ka ära saatma. Ma vist olen oma otsuse teinud.Ei mingit visti.

Mõtted on ikka tätoka peal, kuigi ma tean, et mul ei ole mitte mingi valemiga raha selle jaoks. Aga kontseptsioon on koos. Enam vähem. Ei tea, kas keegi selle ära ka joonistaks - hobune ja tiivad - keerulisem enam ei saa olla. Ja mis muidugi kõige parem on see, et ma ei leia ühtegi tegijat, kes mulle meeldiks. Latt on vist liiga kõrgele sätitud välismaiste tegijate poolt. Vahepeal mõtlesin, et pakun oma nahka lihtsalt harjutamiseks, et tehke ja harjutage, sest raha mul teile maksta ei ole. Hahaha. Ja muidugi minu unistus on ikka mastaapne. Järelandmisi ei tee. Muidugi võiks randmele või kätele midagi teha, kuid enne siiski ei saa, kui mingigi töökoht olemas.

Ollalaa, kuidas mul täna hommikul alles vedas. Jäin mõned minutid hommikusest bussist maha. Kuigi oli võimalik, et ma saan ka hilisema bussiga minna, pidin ma ikkagi hommikusele praamilse jõudma, sest olin just mõned tunnid tagasi ostnud varasele odavale bussile pileti igaks juhuk. No ma seisin tee ääres ikka väga lootusetult, kuid väga kurb ei olnud, sest kirjutasin oma peas valmis teksti Mulgireisidele oma pileti hüvitamiseks. Kuid, siis tuli see üks ja ainuke auto ja võttis mu peale! Ja pealekauba sõitis veel Tallinnasse ka. Mis tähendas, et ära jäi praamipealne hääletamine, mis ei ole just kõige meeldivam. Sain töötajatega suhelda.

Jeejee.

Tulin alles nüüd selle peale, et ENNE palgapäevavõileiba oleks võinud kaltsaritesse kolistama minna. A ma olin nii kaua sellest võikust ja kaljast unistanud. Kahjus ainult, et seda About Time to Go Vegan kogumikku kätte ei saa. Isegi kui nii kiire nett on nagu siin Metros. Sõbrad õnneks aitavad.

To buy list on ka päris pikaks veninud. Peab terad sõkaldest eraldada suutma. To do listist ma ei hakka üldse rääkimagi. Ja ei hakka ka kirjutama. Eiei.

Squatis möllates tabas mind äkki aianduspisik. Aaah aga õnnnneks läks üle. Ma nii väga ka nüüd ei taha, et imehästi lõhnav ja iga võileiva ja pasta täiuslikuseni viiv basiilik minu alati päikese poole oleval rõdul niisama lihtsalt kasvaks.
Squatt, squatt see on lihtsalt liiga hea. Maja. Koht, mis väljast tundub väike, kuid sisse võib lihtsalt ära eksida. Mõtlen, et kui palju perspektiivi ma selles näen. Palju tube=palju toredaid inimesi, kes kõik jagavad enam-vähem ühte ja sama maailmavaadet. Jeejee. Kuigi peab tunnistama, et selle elamisväärseks tuunimine nõuab ikka megat panust. Arvestades seda, et seal ei ole ei elektrit ega töötavat kanalisatsiooni(see vähemalt on kunagi olemas olnud!) ning sealsed eelmised asukad elasid seal vaid seepärast, et "armastasid toas kusta" nagu nad ise olid rääkinud. Ja üldse on tegemist sellise natuke romantilisemat stiili nõuka aja ehitisega(loe laguneb ja seintel on kole tapeet ja veel koledamad mingid kangaga saepuru plaadid). Kuigi seda 3. korrust lihtsalt peab armastama. No punased telliskivid on mul alati jalad nõrgaks muutnud.

Lähen võtan juustele nüüd natuke päikest.

Ma ei saa asjadest aru. Kui me oleme hingelt korralikud, siis mille jaoks see korralagedus meie ümber? Kui me oleme hingelt kõhnad ja all about mood, siis mis kuradi pärast poodi minnes haarab käsi KÕIGE järgi, mis on rasvane ja kaloririkas. Kui ainuke asi, mid meid rõõmsaks teeb on suhtlemine, siis mille jaoks see eraldatus ja igasugusest kommunikatsioonist välja lülitumine? Kui su elu on täiuslik ainult, siis kui sa armastatutele haiget ei tee ja in real life ikkagi suudad seda korduvalt korraldada? Selleks ei ole palju vaja, piisab vaid, et mitte kuulata.

Kas see on see minnalaskmine, millest olen vaid kuulnud? Mis minnalaskmine? Pigem hoolimatus. Jah, seda ta on. 

Ja miks ma ei ela maailmas, kus unistused ei maksa midagi?

Ja nüüd võtangi keset päeva oma voodis vedeledes...

... päikest :) Ps. N ma nüüd saan aru MILLEST sa ilma jäid. Rõdust. Pole just suurem asi mugavus ka ;)

Taevas on kevadsinine. Salakaval kevadtuul puhub uksest sisse. Jajah just see tuul, kes tuleb nii märkamatult ja tavaliselt nina tatiseks teeb. Ajab aevastama.

Ceesu ka võtab päikest.

Ceesu TÕEPOOLEST võtab päikest. Päikesekoer.

Tahtsin veel kirjutada sellest, et lõpuks on Anne kanalile ka vesi peale sulanud. Oli ka aeg, sest Emajõgi voolab juba ammust aega võimsalt. Ja, et ma tõin ära PP-st oma filmi. 10-st minu tehtud kaarist 6 kaadrit on idexi järg enam-vähem. Ja mis on veel naljakas on see, et ma vist tegin need pildid 1-2 aastat tagasi kevadel Tartus. Pildi peale on jäänud konnade metsik laul ja postkaardid Emajõest. Ma ootan veel natsa aega ja kui kevad nagu korralikult kohal on, siis ostan filmi ja lähen rattaga sõitma. 

Ükspäev Baccara juuest tulles istusin mingile maailmalõpu bussile ja sõitsin sõna otseses mõttes kõige lõppu. Avastasin, et Tartu on ikka mega suur. Ja see tänavaromantika! Karlova ja Ropka!!  Kõik need väikesed majad. Ma olen vist nii lapsik, et ma ei suuda iga vähegi räämas maja vaadates, jätta unistamata, et seal võiks ju elada... KUID siiski linn ei ole minu koht. Ma ei kujuta ette, kuidas ma seal Ropkas omaksin imeilusat väikest haldjamaja ja siis aeg-ajalt kihutaks sellest mööda SUUR koletis-rong. Eiei. haldjamajad kuuluvad metsa. Ja mina ka. Mina olen Shrek.