Oma kunagisele kallile kambajõmmile,

Kõigepealt pean ütlema, et ma ei parasta vaid, et mul on kahju. Kahju, et Õelus suudab, kellegi südamest nii suure osa võtta, et Eneseanalüüsile ei jäägi ruumi.
Ma ei parasta, sest ma usun, et inimene on asjad, mis temaga juhtuvad, ise põhjustanud.

Pean ka vabandust paluma, et ma sulle ennist oma sõnadega haiget tegin või sind, kuidagi vähem väärtuslikumana tundma panin. Varem, kui ma veel Asjadest nii palju ei teadnud ja sina võisid olla seepärast minu elus Juhtivas rollis ja siis tõesti oli sul õigus öelda NEID asju MULLE. Ja mina kuulasin ja imesid kõike endasse. Imetlesin! Nüüd olles sinust just kui pikemaks kasvanud samas, kui sina ei ole kunagi suuremaks saada isegi tahtnud. Sellepärast ongi mul nüüd õigus tunda, et mul on õigus. Ja ma võin nüüd neid asju öelda ja nüüd võib olla nii, et sinul ei olegi õigus.

Kõigil meil on oma rada käia. Mul on hea meel, kuigi sinu rada ei ole just kõige ihaldusväärsem,et oled leidnud endas rahu. Juba leppimine on pool võitu. Kuigi alati jääb see võimalus, et sa saad vanemaks ning mõistad. Karma, mis muud karma...

Meie teed lähevad lahku. Lõikan välja südamest. Tean, et leian tekkinud augu peale sobiva või isegi parema paiga. Lihtsalt mu süda on väike ning kõik selle peale igaveseks olema ei mahu.
                                     ISE SA SELLE OTSUSE JU TEGID!

Aitäh sulle!

Olen pärinud oma emalt oskuse raske asjade lahendamise asemel pea mulla alla peitma.

Ja ma olen kobakobakoba.

Ostsin poest sitta st mingid leivad, mis maitsevad nagu puhas chilli. Ja neid on veel 2 tükki ka. Sojalatet joooooooon koos amaretto siirupiga.

Lähen homme Hiidu. Reedel Steffyga Tallinna arsti juurde. Tuleb üks pikk bussiga sõitmise päev. Noh, mis ma sealt ikka kuulen. Loodan, et Joost ei käsi mul koera kohe magama panna.

Pean oma neli päeva kodus võimalikult efektiivselt st loe: vähe magamist, hommikul vara üles, rattad alla ja töö, töö, töö, veetma.

Aga muidu on mu elu mõttetu. Ise ma ju ta selliseks elanud olen. Aga küll ma hakkama saan. Klarika küllakutsed ei tee mu elu ka kuidagi paremaks. Koguaeg on selline tunne, et millal mina küll oma elu elama hakkan. Samas ei tähenda ju reisimine, et ma elan. Elatakse ikka, siis kui enam seda millal hakkame elama küsimust ei ole.

Ja mul on kuue korruseline šokolaadimaja kapi peal.

Ilm on olnud päev otsa lihtsalt imeline. Enne oli taevas kullane, nüüd on helesinine. Koguaeg on kõike saatnud väikene päikene. Käisin koertega jalutamas ja terve maailm oli punaseid ja kollaseid lehti täis. Tuul ei ole segaja, kui suur ja paks müts peas ning sall kaelas. Kummikud mul muidugi polnud, aga pole hullu, sest õnneks ei pidanud koerte järgi läbi kraavide ja üle heinamaa kappama. Väike maius ja kutsad on nagu sulamesi. Muuidu tänaseks õhtuks lubab tormi ja seda suure tähe või caps lockiga. Ootame, et tuleks maru. Sügismaru. Maru maru.

Ja ma ei saa mainimatta jätta, et vähem, kui kahe nädala pärast olen ma Bifffffyyyy kontserdil.

What the fuck we're still arguing about?