Ma olen HULL blogide lugeja. Inimesed, keda ma olen miljon aastat jälginud, on saanud nagu natuke sõpradeks, kelle rõõmudele-valudele kaasa elan. Muidugi olen välja selekteerinud need, kes põhiliselt toodete promoga tegelevad või kirjutades jätavad mulje, et elu ongi üks ilus asi. Tean ju, et ei ole nii ja nii pole üldse huvitav ka ju.
Agagag ma mõtlesin, et pean endaga kokkuleppe tegema, et hakkan ka kirjutama. Ma ikkagi pean seda blogi juba 2009. aastast alates ja tagasi vaadata on nii mõnus. Kõik, mis oli tuleb ehedalt meelde. Nüüd selle blogi esimest posti vaadates mäletan täpselt, millised emotsioonid mind valdasid, kui selle uduse hobusepildi tegin. Oli see ju Tartusse tuleku eelne aeg augustis. Oeh, olin nii noor siis...
Kokkulepe siis järgmine, et vähemalt 4 korda kuus proovin midagi kirjutada.
Olen mõelnud, miks ma selle kirjutamise sinnapaika olen jätnud. Vist on see seepärast, et facebook on kujunenud selleks kohaks, kus enda minevikul pilku peal hoida ja arhiveerida mälestusi.
Samas blogi on alati olnud koht, kus ma julgen natuke rohkem kirjutada. Mingil hetkel oli see isegi mu kaalulangetusel pilgu peal hoidmiseks, küll kinnisena, kuid siiski. Ise ka ei usu!
Noh, 4 postistust iga kuu it must be then!
--------------------------------------------------------------------------------------------------------
Mai on olnud päris asjalik kuu. Käisin Hiiumaal, sain puugi koos borrelioosiga ja käisin Soomes ja sain sealt inspiratsiooni(nagu ikka selle Soomega kipub olema).
Hiiumaal oli rahulik, Panime emmega herned-oad mulda ja mina lihtsalt vaatamata ilmale läksin päris metsa. Noh, päris metsaks seda nimetada on muidugi palju, sest tegu ju inimasustusega mõlemalt poolt piiratud alaga, kuid üle pika-pika aja olin jälle metsas. Mets ei olnud minuga harjunud ja mina metsaga. Võõras ei olnud, aga külalislahkusega ka ei hiilanud. Nagu läheksin külla ammustele tuttavatele, keda pole 3 aastat näost näkku näinud. Rääkida nagu oleks, aga samas ühiseid teemasid on väheks jäänud. Selle kõigega kaasnev kohmetus. Saame üle, mets!
Sain aru, et ma ikka olen looduse tundmise suhtes nii võhik. Jah, kõik taimed on mulle tuttavad, kuid pärast 2 aastat looduserialal õppimist võiks ikka teada, milline näeb välja hall lepp, aga polnud endas kindel. Unistus on ju, et ühel päeval ma tean enamuse taimede nimesid ja nägusid koos. Aga eks vanast peast peab ka ju midagi teha olema :)
Hiiumaal käik oli seepärast ka eriline, et käisin seal oma kiisuga. Tahtsin ta kaasa võtta, sest muidu oleks ta pidanud üksi olema. Öeldakse küll, et kass saab üksindusega hakkama. Ma ei tea, ma siin arvan, et meie eksemplar pole suurem asi kass vaid mingi koera-kassi segu. Vaadates tema käitumist, kui oleme mõlemad olnud ära terve päeva, siis võib järeldada, et üksinda talle ab-so-lu-ut-selt ei meeldi olla. Süda ei lubanud teda jätta. Eks ta sai ka natust maakassi elu tunda(nautida ei saa selle kohta öelda, sest ta on ikka linnakas(s)). Aga tore oli siiski, vaatamata plahvatustele, mis öösel toimusid kasside-koerte vahel. Annabel sai ka puugi!
Soomes olime ühe päeva. Alustasime kohe hommikul söömise-poodlemisega. ÕNNEKS mul endal raha ei olnud, seega ei saanud ka palju kulutada. Sihtpunktiks oli tegelikult karusloomakasvanduste vastane meeleavaldus. Alguses tundus, et rahvast tuleb lubatust vähem, aga kui lõpuks liikumise aeg käes oli, siis oli mass kasvanud nii suureks, et ma päris lõpuni ei hoomanudki, kui palju inimesi seal lõpuks oli. Peale meeleavaldust kohe sööma ja siis koju. Laeval oli nii igav, et mängisime kasiinomasinates ennast rikkamateks ja ostsime selle raha eest kaardid. Tore oli! Teeme veel!
Ma tunnen end praegu nii hästi(vaatamata, et olen haige), sest mingid energiad on hakanud läbima minu energiaid, mis eelnevalt nagu arusaamatutes suundades on jooksnud. Ootan huvi ja väikese südamevärinaga, et mis sellest kogu asjast saama hakkab. Praegu on mõnel väga halb, aga ma loodan, et see läheb kiirelt mööda. Samas mina ei saa öelda, et laske minna ja ärge laske end rohkem segada, kui see vajalik on. Segab ju ikkagi! Inimsuhted on ühed kummalised asjad. Ilma nendeta oleks palju parem. Või näiteks nii nagu ma ise olen teinud, et välistan oma elust kõik ebameeldivad inimesed ja lükin end nende poole, kes tunduvad mulle midagi andvat. Isegi töö juures saab sama taktikat kasutatud! Nii on kergem!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar