Enda üllatuseks pean tõdema, et tundsin täna öösel üksi Baltas trammi oodates romantikat hinge ronimas. Külm, mis tahtis võtta sõrmed ja esimene avalik suitsetamine trammipeatuses. Pilves mees mulle lähenemas ja arusaamatuid sõnu karjumas, aga ma ei kartnud, sest tõmbasin oma esimese mahvi suitsust, mille olin just noobina süüdanud. Välgumihkel ei ole kunagi mu sõber olnud, aga õnneks olid sõrmed nii külmunud, et ma ei tundnud seda, kuidas leek enamuse ajast mu sõrmi põletas. Esimene mahv on alati hea, selge. Viimane, aga mõnus kare ja tuleb alati ootamatult. Juba läbi! Ja nii kogu aeg.
Mees läks mööda ja kollase lambi kumas sadas peenikest lund. Sellist, mida muidu isegi ei tundnud, aga oli näha tumeda taeva taustal ja lambivalguse taustal. Minu ümber kogunes hulganisti purjakil noorukeid. Reede ju.
Koju, kiiresti koju, aga trammi saabumiseni jäi ikka veel üle kuue minuti. Jõuab veel ühe suitsu teha. Tramm tuleb, aga teiselt poolt. Tõmban suitsu kopsu topelt, sest trammid ju teadupärast käivad paaris. Mäletan, kuidas Anita selle fakti peale naerma hakkas. Ei käis siis või?
Trammist maha-jälle suits ette. Ma pole kunagi aru saanud nendest, kes suitsetavad midagi oodates, milleltki maha astudes, kuhugi minnes jne... Nüüd ma saan aru. Täiesti hullult imeline tunne, kui järsku mõistad nii paljusid inimesi enda ümber.
Jaaaaaaaa, btw I'm totally hooked!
Küpsiste asemel ostame nüüd Westmanist erinevaid marke suitse, sest see on nii põnev. R-kioskist hommikul ei julge osta, sest endiselt on piinlik. Peabki olema, sest suitsetamine ei ole üldse AR. Who cares, ma pole kunagi olnud täiuslik. Ei saa ka olema nagu näha. Perfektsionism ei ole mu teema. Ma ei ole mingi sõdur tegelt. Lihtne egopaitaja.
Kirjutasin selle nüüd endast välja. Külmakrambid läksid ka üle. Panen selga oma keldriselt lõhnava hommikumantli ja lähen teen veel ühe suitsu. 7. tänasel öösel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar