Metsajutud-metsa jutud

Olen nii võlutud oma võimalusest töötada metsas. Jah, olude sunnil pean raha teenimas käima mustikametsas. Samas ma ei kurda. Kell 9 hommikul mäe pealt kasteselt sillerdavale langendikule vaadates, on tunne rohkem kui ülev. See ongi minu kontor! Ma ei tea ühtegi sama hästi lõhnavat kohta töötamiseks! Ükspäev olin nii vösinud, et viskasin suvalisel raielangil end keset õitsevat, lõhnavat kanarbikku pikali ja lihtsalt jäin magama. Enne seda oleks kalakotkas mulle pähe lennanud. Pärast tasakesi lamades tulid mulle rähnid nii lähedale, et see oli rohkem kui imeline. Nüüd ma tõiesti mõistan seda loodusfotograafide fanatismi-kokkupuude metsiku, salajase, tabamatuga on midagi kirjeldamatut.

Mul on metsaga oma suhe. Juba lapsena olin vanemate poolt kaasa tiritud sinna. Me vendadega ei olnud ainsad ja nii arendasime seal lastekambaga igasuguseid mänge. Näiteks üks mäng oli selline, et ema oli tuul ja isa oli päike ja kui neid kõvasti hüüda, siis nad näitasid(aitasid meid) ennast-tuul hakkas kõvemini, puhuma või päike tuli pilve tagant välja. Nii ka minu mäletamist mööda alati oli. Kokkusattumus-mine sa tea!? Ühesõnaga ma räägin ka nüüd suurest peast metsaga. Kui leian mõne hea mustika koha, siis alati tänan, et metsavaimud nii lahked on. Ja kas jälle kokkusattumusena märkan ma mustikaid seal, kus neid varem ei olnud.

Olen neid kuulsaid tabamatuid metsahaldjaid/valvureid/elanikke silmanurgast ka märganud. Nii nagu ma sain aastaid tagasi aru, et see valguse kuma, mis pimedas kõndides mu selja tagant vikerkaart tekitab, on tegelikult minu kaitseingel, siis nüüd olen aru saanud, et need valged kujud, keda ma silmanurgast märkan ei ole puud vaid metsaelanikud. Tavaliselt neid näha ei ole vaid harvadel juhtudel märkab neid valgete kogudena silma nurgast. Ma naeran ja tervitan neid vaikselt ja ütlen, et nad ei pea mind pelgama, ma ei ole nii kuri nagu ma välja paistan.

Meeletu austus metsa pihta on põhiline. Mitte kunagi ma ei astu meelega läbi ämblikuvõrgu-lõhkudes nii ühe väikese putuka suure meistriteose, nii ei astu ma ka mitte kunagi samblikule lihtsalt asutmise pärast, sest need taimed kannatavad kaua. Ja kui olen midagi sellist teinud, siis alati palun vabandust.

I might sound crazy, but that's how the life is :)

Vegaaaaaaaaaaaaaaaaan

I want to cry right now. Again. And again. Don't care if  I'm happy or sad just crying all the time.

Ei, tegelt kui nüüd tõsine olla, siis olen just praegu õnnelik. Eile jäi selja taha väga ilus ja suhteliselt pingevabaks kujunenud vegan piknik. Arvame, et üritusest võttis osa umbes 90 inimest, nende seas ka paar prominetsemat inimest. Win, win, win! Ma ütlen, et kõik erinevad jõud olid meiega: et M sai tulla ja teha meiega süüa-see suht päästis ürituse, et päike paistis ja oli üks soojemaid õhtuid, et K oli lihtsalt ilma igasuguse palumiseta võtnud kaasa papptaldrikud-ka suht päästis meid närveldamiseks, et teise K-ga läks suhtelmine hästi, et kolmas K oli lihtsalt nii professionaalne ja ei nõudnud eriti juhendamist, et kõik teised said ka appi tulla, et ma Hiiumaal käisin ja marju korjasin, et toit sai otsa täpselt sellel hetkel, kui viimane inimene tuli nõudlema ja tegelikult jätkus ka pikemaks ajaks jne... Kõik oli super!

Pean seda ka manima, et on ülim õnn luusida ringi Taru Ülikooli lehel ja mõelda, et kurat küll, ma olen nüüd ka SELLE kooli õpilane. Mul on nii suured plaanid või noh, natuke teistsugused kui keskkonnatehnoloogia. Ja hoopis teine tunne on ka muidugi peal, kui omal ajal EMÜga alsutades. Ma loodan, et see võimlemine seal mööda külgi alla ei jooksnud. Noh, kui vähemalt kogemusenagi võtta seda!

Pühapäeval tagasi Hiiumaale. Hakkas vist meeldima vms.

Aga praegu hakkab kell liiga palju saama, sest homme hommikul peab krips ja kraps juristi jutul olema. suht selgeid küssasid peaks vist esitama.

Mhmh!

Trenni ja koogipäev käivad ikka käsikäes

Tänane hommik algas jällegi väga hästi, sest öösel sai ära tehtud suur hulk suure suuga lubatud asju eelkõige kirjade kirjutamise näol. Jõin kohvi ja vaatasin oma to-do listi, kus oli kirjas vaid raamatute tagastamine raamatukokku. Juhuu! Kähku hakkas igav ja ilm oli sobilik rattaga sõitma minemiseks. Tegin siis nii tund aega väga tempokat sõitu. Kartsin, et sõidan Tallinna piiridest välja ja ei saa kuidagi Lasnamäe peale tagasi pööratud, Tegelikult oli plaan teletorni juurde sõita, kuid see ei olnud nii lihtne ülesanne, kui ma algul arvasin. Selle aja jooksul sai vaid üks! ohtlik manööver tehtud. No, tegelikult see ei olnud nii ohtlik manööver, kui see, et ma ei osanud arvestada üle tee jõudmiseks kuluva ajaga. Jäin natuke mõne auto ette küljega. Peale tuututada saamist suundusin rattatee peale. Peale sõitu sai nii tund aega venitatud Russalka taga rannas.

Koju jõudes igavus, aga jätkus ja õhtusöök tehtud tundus mulle, et peaksin ära kasutama emme saadetud mustikad. Natuke käärima minemise lõhnaga nad juba olid ja seega tuli kiiresti tegutseda. Juba iidamast-aadamast ajast on mul üks koogi retsept, mis tundus nii lihtne ja hea, et oli peaaegu uskumatu ja see tahtsin seda proovida, sest nässu minemine tundus peaaegu võimatu. Mitte midagi rasket ei olnud. Kook ise sai natuke liiga tugev. No mitte täielik kivileib vaid selline keskmine. Anitale muidugi väga maitses. Tegelikult oligi see talle üllatuseks mõeldud, innustamaks teda seda töömaratoni, mida ta praegu peab, edukalt lõpetama. Pealekauba olen ma temaga viimasel ajal natuke halvasti käitunud ka.

Homme jälle plaan Hiiumaale minna. Eks paistab, kas saan hommikul üles või mitte. Olen natuke ka kahe vahel, sest tahaksin tegelikult homme ka natuke rattaga sõitmist jätkata. Nii meeldib juba! Mida vähem aega kodus olen seda parem, siis ei saa asjad jälle pingeliseks minna nagu eelmine kord. Hiiumale, siis eesmärgiga 100% korilane olla. Seened ja marjad, mida saaks vegan õhtusöögi pikniku jaoks kasutada.

We'll see-we'll see...

Eile, minnes Miku juurde tööle tabas mind õnnehoovus ja tõmbas endaga kaasa. Algas see sellest, et ostsin amaretto latte endale ja hakkasin sellega üle tee minema, kui märkasin, et bussipeatusesse, kust mina hetk tagasi bussi pealt maha astusin, keerab MUPO sõdalaste buss. Mina, kes juba päris pikalt ei ole enda piletit komposteerinud, olin üliõnnelik, et ma mingi 10 minutit hiljem sinna peatusesse ei jõudnud.

Ja siis läks mõtterada looklema. Kurat, olen suhteliselt õnnelikus olukorras praegu. Pole juba 3 kuud tööl käinud, aga ikkagi saan endale lubada nii hullu luksust nagu CoffeInis shoppamine. On see pere, mis mul on, aga suurem finants-koormus on olnud nende kanda. Natuke isegi väga nahaalne olen olnud, aga samas arvan, et ei ole palju inimes, kes 16-aastasest peale on tööl endale teenimas käinud. Südamest tänan neid ja ei unusta seda neile ka mainimast.

Ja samal ajal saan minna tegema raha eest asja, mida ma väga naudin ja seda koos väga armsaks saanud inimesega. Teades, et kuu aja pärast ootavad mind uued seiklused Tartus. Olingi siin linnas liiga mugavaks muutnunud ja nagu me kõik teame, siis head asjad juhtuvad ikka mugavustsoonist väljaspool. Selle erialaga väljun ma 100%-liselt oma tsoonist. Aga ma pean seda tegema, et endale tõestada.

Nii ma jalutasin kohvi maitse suus ja pisar silmas ja tundsin ennast kellegi kõrgema poolt kaitstuna.