No nüüd hakkab see koht siin ka natuke olema mu trenni logi, sest mul on tõsine plaan end natuke füüsiliselt parendada. Olen juba nädal aega treeninud nii jõudu, kui jooksu ja tulemused on näha. Ma olen natuke trennisõltlane juba ja noo ei ole mõnusamat tunnet, kui eneseületamine iga päev.

Tänane skoor: 23 minutit ja 2,3 km. Olen väga uhke, sest suutsin 20 minutit jutti joosta jeejee. Kes oleks osanud arvatagi, sest muidu on ikka olnud 5 minutit korraga või noh, äärmisel juhul 10 minutit. Aga tuleb ennast lihtsalt piisavalt tagant lükata ja mis kõige tähtsam õige muss mp3-mängijasse saada!

Homme sõidan Hiiumaale, kus on oht, et rihm lõdvaks läheb, aga ma püüan siiski endast parima anda. Teen rihma aukusid juurde või midagi.

Ma kirjutan sulle mõeldes tegelikult endale. Nähes sind üha rohkem ja rohkem kõrvalt tundub, et oleme olemuselt väga sarnased inimesed.  Ainult keskkond, kus kumbki üles kasvas on tekitanud selle erinevuse, mida kaugelt vaatajad kõigepealt märkavad. Ümbritsev on muutnud mind natuke rohkem empaatilisemaks ja sind natuke teadlikumaks sotsiaalsetel teemadel, milles mina ainult tänu oma empaatilisusele suhteliselt usutavalt suplen(visklen).

Jah, see on raske, kuid vajalik. Vajalik tunnistada eelkõige just endale. Ainult selle tõdemusega saame edasi minna ja paremateks muutuda. Mitte muutuda vaid kohanduda. Tunnistada seda, et sa ei ole parim. Võib-olla oled ajapikku suutnud end usukuma panna ja mõned kordaminekud tegemistes on sulle isegi seda kinnitanud, kuid samas on see ränk eskimus ja eneselollitus. Naiivne oleks lasta end sellel lainel lõpuni kanda ja end narriks teha. Valus võib olla tehtud vigu otsides neid leida ja leida ja eriti valus, kui nendele viitavad teised. Kuid keskenduda ei tohiks liialt eksimustele endile vaid sellele mida neist õppida ja kuidas edasi liikuda.

Nagu ma eelpool mainisin on üks lahendus kohandumine. Kohandumine on vaikides oma vigade tunnistamine. Sa oled seda sotsiaalses mõttes edukalt teinud, kuid minu arust müüsid sa end liiga palju maha. Oleks olnud ka võimalik ilma neid ohverdusi tegemata sobituda. Sa võid olla täpselt selline nagu sa oled kui suudad teistesse samamoodi suhtuda. Sinu ja ka minu puudujääk ongi seal, kus tuleb mängu see, et oodates, et inimesed tolereerivad sind, ei ole meie neile samaga vastanud. Kuigi me peaksime paiknema täiesti tolerantses keskkonnas ja seda kui enesest mõistetavaks pidama. See väike üleolek on väga visa mitte kaduma. Väliselt-jah, alateadlikult ja sisemiselt-ei. Harjutamine on see võtmesõna. Kõikide oma tegevuste lahti mõtestamine. Kergem on mitte tolereerida ja koguda enda ümber need inimesed, kellega sul on mugav, kuid see ei ole asja mõte.

Teine võimalus on avalikult tunnistamine ja selle välja ütlemine. Mis kõige olulisem on ka selle välja ütlemise tõeliselt mõtlemine. Südamest. Kõik mis sealt tuleb muudab. Nii sind kui sind ümbritsevate muljet sinust. Sa proovisid, kuid see ei õnnestnud sul. Algus oli hea, kuid see tunnistus ja lubadus enda vigasid parandada on sul kuidagi meelest läinud. See vajab iga päevast tegelemist. Mina teen seda pidevalt. Ütlen, et ma pole täiuslik, kuid olen valmis õppima ja ennast parandama.

Kuid ühe asja peab selgeks tegema. See on minu jaoks hästi oluline ja ma ei kirjutaks seda täna, kui ma ise ei oleks sinna punkti jõudnud ja tunnetanud, et ka sina oled selleks valmis. Nimelt on asi selles, et sa saad tunnistada seda, et sa ei ole parim vaid siis, kui oled oma enesekindluse leidnud. Usk endasse on hea asi kindluse ehitamiseks. Kui ollakse valmis ennast minna laskma ja õppima, siis ei ole vaja olla parim. Mitte keegi ei ole parim. Meil kõigil on vead, isegi parimatest parimatel on omad. Võib-olla see ongi nende viga, et nad usuvad, et nad on parimad ja kaotavad sellega õppimistahte. Elu eesmärk ongi õppimine, mitte olemasolevaga rahuldumine, kuigi see oleks mugavam. Inimesed on reeglina just mugavad.

Mõtet pole pead norgu lasta. Tugevate tunnus on vigade tunnistamine. Ja tarkade tunnus on õppimisvõimelisuse säilitamine. Kogemuse tunnetamine. Rahu ja mitte pea ees järgmisesse tulle tormamine. Rahu ja ainult rahu. Analüüs.

Nüüd lõpetan. Soovin vaid parimat ja jõudu!

Ma lootsin, et tuleb parem. Ma tõesti arvasin, et tuleb parem. Kuid ju siis on nii mõeldud, et juts minul ei peaks kergem olema(aga kellel üldse on kerge?!?). Olen enda peale natuke kuri. Tegelikult isegi palju, aga noh mis siin ikka mossitada!

Kõik on lahtine ja lahtisem kui kunagi varem.

Homse käiguga  loodan natukenegi selgust siia ilma tuua. Valin vist ikkagi hääletamise. Ja seda Tallinn-Tartu maanteel suunaga Viljandi poole. Nii on minule, kui topograafilisele idioodile igatepidi kergem. Kuigi pidi ka eksisteerima Tallinn-Viljandi maantee. Kuid eks, siis paistab. Mmm... ma arvan, et kobin tee äärde kuskil kella 11-ne paiku. Ja tagasitulemise aeg selgub siis, kui ma olen saanud rääkida majarahvaga.

Kogun öö jooksul tugevust ja mõtlen plaani ja ei lähe sinna mitte mingite halbade plaanidega. Võib-olla isegi kaastundlikuseja armastusega.

Uih, kuidas mulle ei meeldi mõte Viljandist. Kole ja väike ja autosid ja inimesi täis järvega linnake. Kõik korrad, mil ma olen seal käinud on see koht mulle sellise ängistava mulje jätnud. Muidu juttude järgi ilus ja rõõmus folgilinn, aga no ei tea...

Tutt nüüd!

Tehtud!

   Kui kõik korraldustiimi hommikud oleksid sellised :) Lõppmatu kogus falafleid ja kohvi soja -
   piimaga ja muidugi hea seltskond. M sattus korraldajaks kogemata, aga polnud hullu abiks oli
   ta ikka.

   Ise tehtud, hästi tehtud!

 Viirus vaatab programmi üle.

    See lõputu toidu valmistamine. Kuigi ma olen tänulik BAMi 80 inimese toidlustamise kogemusele,
    sest peale seda ei tundu enam ükski 25 roog liiga tüütu.

Heh, peale väsitavat nädalavahetust on ikka veel nii palju energiat, et minna õue rattaga sõitma, kuid võtmete müstiline kadumine ei lubagi seda teha :( Aga see tähendab hoopis, et on aega natuke kirjutada hoopis, sest pea on mõtteid täis ja ei tasu sellel kogunenud energial kuhugi ära hahtuda lasta.

Minu meelest ei ole kõik lõpud kurvad, mõned on hoopis väsitavad, kuid totaalselt inspireerivad tegema üha paremaid ja paremaid asju.

See nädalavahetus olime Uhmardus. Meie uues AR suvekodus. Sest teadagi kontor on meil juba ammu olemas Majakal :) Ei, päris tore oli. A tegi eelneva planeerimise ära, mina aitasin lõpuks rohkem praktilisemat laadi asjadega. Muidugi on kahju, et selle rahaga läks nagu läks.

Sellised kogunemised annavad alati palju jõudu ja inspireerivad edasi süvenenumalt ja rohkem mõtestatumalt asjadega tegelema.

Seekord avastasin ma hoopis uue külje endas. Suhtleja külje(wtf??). Kuigi noh, kui aus olla, siis ei ole kunagi mulle probleemie valmistanud suhtlemine, kui meil on ühine teema, millest rääkida. Muidugi tähelepanu mulle eriti ikka veel ei meeldi-hääl hakkab värisema ja mõte jookseb sõlme. Aga ma arvan, et seda omadust endas ei suud ama kunagi parandada.

Naljakas on mõelda, et ma nüüd peale selle sissekande tegemist hakkan kirjutama kirja praktiliselt täiesti võõrale inimesele.

Siiski on veel süva-analüüs tegemata. Mul paar asja juba on meeles, mille ma järgmine kord kindlasti muud moodi teeksin.

Jah, praegu on käes jälle see periood, kus antisotsiaalsus on maad võtmas. Olen jõudnud järeldusele, et INFJ tüübile on see omane. Lihtsalt kujutage ette, kui inimene on täiesti introvertne ehk siis suhtlus ja sellega kaasnevad tunded ja emotsioonid on suhteliselt ebameeldivad ja pingutatud tema jaoks. Ma olen endale ikka ja jälle püüdnud sisendada, et ma ju OLEN seltsiv inimene ja et mulle meeldib suhelda ja enda ümber palju inimesi omada, kuigi oma introvertsuses pole ma kunagi kahelnud ka nendel hetkedel. Kuid sellest sisendamisest ei ole eriti kasu olnud. Muidugi ma olen õppinud rääkima inimestega, kellega meil midagi ühist pole jne... Ainult õppinud. Kuid see ei päästa sellest ajast, kus lihtsalt kõige parem tunne on ennast voodisse looteasendisse kerida ja lihtsalt lollakaid filme arvutist vahtida. Ma ei saa sinna midagi parata. Tahtejõud on nii väike, et kuskile minna ja midagi teha. Sest juba poodi jalutaminegi tundub liigse sotsialiseerumisena.
Aga sellest ei ole midagi, sest see läheb üle. Lihtsalt peab ennast nii palju tundma, et tunned selle hetke ära, kus vaim ütleb ja sa talle seda pahaks ei pane.

Ah, kui ma oma eelmise uiamise lõpetasin teemal, et maailm on lõppemas, siis samal hetkel sain võõra maa suunakoodiga kõne ja kutse tutvuma tulla. Minuga võttis ühendust soomlastest paar, kes põhimõtteliselt kutsusid mind juhatama sellist 5-kohalit hostel-restorani(max 15 kohta). Nad olid mind valmis kohe kaasa võtma ja imeilusasse Põhja-Soome viima ja tööle panema. Nii palju meeldis neile mu kiri, mis ma umbes kolm kuud tagasi neile kirjutasin. Jah, kahjuks 3 kuud tagasi. Selle 3 kuuga olen jõudnud juba kõik maailma plaanid valmis teha, millest loobuda eriti ei tahaks. Nii pidingi valutava südamega ära ütlema. Kuid ma arvan, et ka nemad lahku minnes tundsid sama, mis mina, et minult tuleb ära ütlev vastus. Aga ego tõusis!

Ostsin üleeile seljakoti ära. Reisiplaanid on ka käimas juba. Nüüd peab veel muretsema endale jalanõud ja siis saabki suur reis alata! Muidugi kahju, et Bremen-Hamburg-Berliin ära jäävad, kuid ei ole hullu. Saan selle aja Hiiumaal viibida ja ennast taimetoidust roheliseks süüa. Emps juba kurvastas, et ma oma plaanide juures ei saagi Hiiumaale, aga nüüd tundub, et kõik hakkab jonksu saama. Muidugi peab Anita selgeks tegema endale, et mis on tema prioriteedid ja tema ema omad samuti. Muidugi sõltub meie marsruut suuresti meie võimekusest, füüsisest, koduigatusest ja muust mitte-etteaimatavast... Me ju kumbki ei ole nii pikal reisil olnud. Muidugi mul on selline ketserlik mõte, et vähemalt koju võiks tulla A:mingi tasulise transpordiga B:läbi riikide, mida me eelnevalt ei ole läbinud. Kahju, et Valgevenesse sisenemiseks viisa peab olema :(

Ma nüüd õpin geograafiat edasi.