Kodus oli nii 2 esimest päeva imeline. Sain käia abiks K-l ja loomadega oma tunnetust taastada ja kevade peatsest tulekust aimu saada. Need lumest puhtaks sulanud kraavipealsed on need kõige reeturlikumad. Maalapsed teavad, millest ma räägin.  Kuni selle saatusliku 3. päevani mil' kõik jällekord kokku varises. Ei ma väga ei põe, seda oligi vaja tõestada. Kuigi me teame ju kõik väga hästi, et vahel on parem elada teadmatuses, kui tõelisusele silma vaadata.

Nüüd ma olen linnas kodus olnud ja suhteliselt tegevusetult istunud. No ajatäidet olen ikka mingisugust leidnud. Näiteks üks päev tegelesin oma MTÜ registreerimise ja põhikirja koostamisega ja eile vallutasin Rahvusraamatukogu. Olen juba päris osavaks muutunud, sest RR-s kõndisin praktiliselt kohe õige riiuli juurde, mida minuga ei ole kunagi varem mitte ühesgis raamatukogus juhtunud.

Tänase kevade saabumise puhul paistis terve päev päike. Vahel tundub, et olen iseenda suurim kiusupunn, kui järjest mõtlen välja takistusi, miks ma ühte või teist asja täiel rinnal nautida ei saa. Praegu on selleks jalgratta puudumine. Paarile sõidukile on silm peale pandud, kuid tean, et enne juuni kuud ma seda endale lubada ei saa. Muidu mõtted juba panevad töölemineku marsruuti paika-parandamatu unistaja. Olen oma praeguse palga eest saanud põhimõtteliselt kõik, mida ma tahtnud olen. Väljaarvatud spordiklubi kaart, mille mõtekuses ma seoses ees seisva suve ja ratta muretsemisega, kahtlen.

See aasta on enesetõestuse aasta. Aga ma oilen rohkem, kui kindel, et ma saan selle, mida ma tahan. Iseasi, kas see mida ma praegu tahan ja mida ma pärast soovin ka kattuvad.

Mulle ikka meeldib kirjutada mõteteist koha peal mitte hiljem meelde tuletamisega tegeleda ja siis mitte üldse mäletada. Tuhm mälu. Nii llen kirjutanud oma raamatusse tööintervjuu eel kui ka tavaliselt bussijaamas midagi oodates või midagi lõpetades. Nüüd istun siin rõõmsalt kohvi kõhus saapad jalast ja varbad päikese käes soojenemas ülimugaval diivanil soomlaste jorinat kuulates Haapsalu Africas. Praegu just baarman heitis mulle üle leti kurja pilgu. Ei, ma ei lähe siit veel nii pea minema. Aga no ma ei ole süüdi, et nende diivanid mugavad on ja mind nii vabalt käituma panevad. Vabbbandussst maailm, aga ma lihtsalt ei hooli.

Ilm oli tänasel hääletamisel õnnistuseks. Ma nii igatsesin seda tunnet! Kuigi Laagris seistes pidin ennast aeg-ajalt ümber keerama ja oma nägu päikese käes soojendama, sest karm põhjatuul räsis sellel lagendikul ikka päris kõvasti. Minu ilusa teesuuna sildi lõhkus ka lõpuks ära. Ja ma veel arvasin, et tegin eile taskulambi valguses korraliku töö. Üks mees sinistes tunkedes seisis terve selle aja, kui ma hääletasin ja vaatas mind. Samal hetkel, kui ta mulle lähenema hakkas peatus auto.
Esiteks sain peale mingit võõrast keelt kõnelevale skandinaavlasele, kes ei saanud midagi minu keelest aru. Suutsin talle vähemalt nii palju selgeks teha, et ta paneks mind maha sinna teede lahkmele, kus üks läheb Pärnu ja teine Haapsalu suunas. Tema ise läks Riiasse. Ja peale seda praktiliselt kohe sain peale hiidlastele, kes olid teel 16.30-sele praamile, mida tegelikult ei läinudki täna. Nüüd mul ongi vaja veel poolteist tundi oma meelt lahutada. Päris õnnetult peab tühja passima. Kuigi veel kurvem oleks seista külma tuule käes kuskil tee ääres. Sest nii palju kui ma ka ei usuk sellesse, et kontsakingadega hääletajaid võetakse suurema heameelega peale, siis need saapad, mis mul on lihtsalt tapavad mu kandasid. Ma ei taha teada kui naljakas võib mu suure kotiga taarumist eemalt vaadata olla.

Loodan, et seekordne Hiiumaale minek tuleb väga produktiivne. Vaatasin ükspäev oma "to do listi" ja siiamaani ei ole midagi sealt maha tõmmata. Pigem on surve nende lõpuks ära tegemisele kasvanud suuremaks kui kunagi varem. Ja kapi peal olevad kollased märkmelehed! Ma vist räägin seda iga kord. hea on rääkida, siis saab hiljem lugeda, kui laisk sai oldud.

Rabasse tahaks ka minna. Ja Ristnasse. Võib-olla veel kuskile huvitavasse kohta. Rahulikku sünnipäeva tahaks ka. Palju tahtma hakanud ma vaatan.

Jah veel tund aega. Või kolmveerand.

Hommikul silmi avades olin peaaegu kindel, et väljas on kevad. Päikesejänkud olid meie toa vallutanud ja esimese asjana pidi akna lahti tegema, et jälle hingata saaks. Aga kuradi ilm.ee ei taha mind selles kuidagi rohkem veenda, et summer days are coming. Too näitab, et väljas on -8! See kraad küll nüüd kevadisele temeperatuurile ei viita. Linna minnes peab jälle kampsiku selga panema. Ja saapad jalga.

Oeh, mul on 4. päev puhkust. Mõeldamatu oleks see, et ma vaid 7 päeva puhkaks, sest nii oleks juba 3-e päeva pärast see läbi ja puhkamisest ei oleks mingit juttu. Eile põhimõtteliselt terve päeva magasin khm.. lugesin. Sõin koOoki.
Päris hull raamat see 1984. Mind natuke segab see, et ma enne lugesin Loomade Farmi ja nende kahe raamatu motiivid natuke korduvad. Või noh tegelijult ju räägitakse ühest ja samast asjast. Need paraleerid, mis tekivad näit tänase Venemaaga on lihtsalt hämmastavad ja too raamat ju tegelikult avaldati aastal 1949. Kust ta teadis nii hästi, et riigid nii fucked up saavad olema?!?

Päris palju raha olen ka see kuu kulutanud. Hambaarsti peale põhiliselt. Mõned on olnud ka sellised impulss-ostud, kuid need on siiski jäänud sellisesse mõistlikuse piiri.
Ei teagi, kuidas selle aprilli kuu üle elatud saan. Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saań. Nagu ikka.

Homme lähen Hiiumaale. Pole veel otsustanud kas häälega või bussiga. Kardan, et valik langeb arvestades mu finantsilist seisu hääletamise poolt. Kuigi, kui ma nüüd vaatan, siis on neid praamireise nii väheks kistud, et saab küllaltki kahtlane olema. Et kui ma 14.30-sele ei jõua, siis järgmine läheb 18.30, mille peale oleks päris ok jõuda, sest selle vastu tuleb buss, mis mind otse koju viiks. Arvatavasti jääbki nii.

Ja nii. Naa. NiNa.