Evelil on täna nimepäev.

Nägin täna unes, et kõhutasime väikese venna ja õega akna peal esmaabi sissekäigu ees (meie kodu oli, siis oletavalt haigla kõrval) ja elasime kaasa kiirabi saabumistele (nagu teatris või kinos :)). Näiteks üks patsient oli rase paljas naine. Ühte mäletan veel, oli selline peenelt pügatud habemega mees. Aga ma ei mäleta, mis tal viga oli. Polnudki midagi võib-olla.

Tahaks nii palju teha. Eriti tahaks olla nii palju.

Võib-olla on ka aeg. Saada suureks.

 

Leidsin hea pildi. Selle peale jääb ainult tsiteerida klassikuid: "Ja nii ongi"

Emm, ma luban, et hakkan korralikuks - ei pane telekat mängima, pesen oma toa põranda ära, vahetan kassiliiva ära ja võib-olla isegi pesen ennast ja oma riideid (kõik korraga).

Mmm... võib-olla siiski homme?

Mu tänane päev on olnud sisutihe. Tiheda sisuga. Koer -> voodi -> koer -> pood -> voodi = hommikused ärkamised ei ole minu. Ma olen kella seitsmesest ärkamisest terve päeva nagu zombie.

Hoidsin ennast tugevalt tagasi, et täna bussijaamas Sirjet oodates, bussipiletit koju ei ostnud. Lihtsalt ilmad on nii head olnud. Väike miinus (Hiiumaal, siiski vist isegi pluss kraadid), mis teeb igasuguse inimtegevuse võimalikuks. Ja pealekauba on mu hinge pugenud mingisgune härdus. Ja eks süda ka natuke valutab. Mul on kahtlane tunne, et kui ma nüüd koju peaksin saama, siis tuleb mingi ida kõrgrõhkond ja rikub minu plaanid (kuradi Venemaa, ma ütlen!).

Ma ei vingu, ma ei vingu, ma ei vingu... Aga, miks ma ei suuda sellest suurest valgest asjast, mis on katnud kõik koledad asjad ja mida ma varem igatsesin ja enne magama jäämist teda palusin, kuidagi rõõmu tunda? Peaks äkki paremad saapad ostma? Khm, saapad või asjad (loe: ketsid, mille mõlema talla all on lõhe - noh, tead ju küll, kuidas need hiinakad laguneda tavatsevad) :)

Ma lähen rahuldan nüüd ennast edasi.

Oma kunagisele kallile kambajõmmile,

Kõigepealt pean ütlema, et ma ei parasta vaid, et mul on kahju. Kahju, et Õelus suudab, kellegi südamest nii suure osa võtta, et Eneseanalüüsile ei jäägi ruumi.
Ma ei parasta, sest ma usun, et inimene on asjad, mis temaga juhtuvad, ise põhjustanud.

Pean ka vabandust paluma, et ma sulle ennist oma sõnadega haiget tegin või sind, kuidagi vähem väärtuslikumana tundma panin. Varem, kui ma veel Asjadest nii palju ei teadnud ja sina võisid olla seepärast minu elus Juhtivas rollis ja siis tõesti oli sul õigus öelda NEID asju MULLE. Ja mina kuulasin ja imesid kõike endasse. Imetlesin! Nüüd olles sinust just kui pikemaks kasvanud samas, kui sina ei ole kunagi suuremaks saada isegi tahtnud. Sellepärast ongi mul nüüd õigus tunda, et mul on õigus. Ja ma võin nüüd neid asju öelda ja nüüd võib olla nii, et sinul ei olegi õigus.

Kõigil meil on oma rada käia. Mul on hea meel, kuigi sinu rada ei ole just kõige ihaldusväärsem,et oled leidnud endas rahu. Juba leppimine on pool võitu. Kuigi alati jääb see võimalus, et sa saad vanemaks ning mõistad. Karma, mis muud karma...

Meie teed lähevad lahku. Lõikan välja südamest. Tean, et leian tekkinud augu peale sobiva või isegi parema paiga. Lihtsalt mu süda on väike ning kõik selle peale igaveseks olema ei mahu.
                                     ISE SA SELLE OTSUSE JU TEGID!

Aitäh sulle!