Jube kõrini sellest, et ma tööd ei leia. Kuigi praegu ei saaks tegevusetuse üle kurta tänu Murksile. Kuid, siiski oleks raha vaja. Mõtlesin, et peaks hakkama erinevaid asutusi peedistama.

Eile oli Rise Againsti kontsert ja ma ei saanud sinna minna ja kirsiks koogi peal sai veel ka see, et ma ei saanud ennast ka veristada. Arstitädid üllatasid mind faktiga, et kui oled lähima kuue kuu jooksul ravinud oma hammaste juuri, siis võid ainult unistada sellest, kuidas näed kanüüli oma veeni sisenemas.

Sügisene ilm on ka äge. Kord sajab vihma, kord jälle paistab päikene. Eile oli erakordne võimalus teha silmad lahti selle peale, et midagi soojalt kiirgavat mulle silma paistis.
Praegu sajab vihma. Minuteid tagasi paistis päike.

Oma kurvastuseks pean veel tõdema, et ratsionaalsus on minus võitu saanud ja ma ikka ei lähe novembris koju. Lihtsalt seepärast, et detsembris ma lähen nagunii ja nii lühikese aja jooksul kaks korda ei ole mõtet käia.

Ainult mina olen võimeline jalgu lohistades ja niisama unistades vastu klaasseina kõndima.
Ainult mina olen võimeline suure hädaga meeste wc-sse tormama ja, siis üllatusega tõdema, et nüüd on võrdõiguslikkuse asjad, siis nii kaugel, et naiste omadesse paigutatakse ka pissuaare.
Ainult mina olen võimeline kolm päeva praktiliselt ilma magamata olema ja ikka veel mitte magama minna tahtma.
Ainult mina vist arvan, et raamatute maailmas ei ole praegu midagi ostma panevat/ erutavat toimumas.
Ainult mina tahan hetkel kõikidest kõige rohkem koju, oma perekonna juurde.
Ainult mina olen võimeline kõik tähtsad asjad(loe: vähem tähtsad ja üli tähtsad) lükkama homsele.
Ainult mina olen võimeline puupüsti täis Verneris toolist mööda istuma.

Usun endasse ja olen seda korduvalt tõestanud, et OLEN võimekas. Usk endasse, huh? Teen täna ära keskkonnakorralduse kodutöö. Terve järgmise nädala töötan oma maastikuarhitektuuri kallal. Lisaks püüan selle õppejõudu veenda, et äkki ma ikkagi ei pea ettekannet tegema. Oleksin ikka õite rahul sellega, sest esinemised ei ole endiselt minu teetass.

Õppimisega on praegu kõik enam vähem korras. Oi, ma olen ikka nii tubli! Ainult vabaaine on kuidagi ripakile jäänud. Olen sinna nii 1 korra jõudnud. Vähemalt on mul kohustuslik kirjandus kodus ja kui Sea Shepherdi läbi saan, siis kohe pean hakkama ka nendega tegelema. Kindlasti on inglise keelest eesti keele peale üleminek kummaline.
Eelmise aasta võlad peaks ka see aasta likvideerida üritama. Üldse ei tea, kuidas see süsteem töötab. Kas oleksin pidanud ennast kohe sinna loengusse regsitreerima, mille eksamit see semster teha tahaksin? Või oleks ikkagi õigem jätta osad tegemata ained neljandale aastale? Kuid kõike ju ikkagi ei jõua. + veel bakatöö ka.

Ilmad muudkui muutuvaad järjest pimedamaks ja energia midagi teha järjest väheneb. Hommikul avanevad silmad järjest raskemalt. Tahaksin, et juba tuleksid jõulud, sest peale seda hakkavad ju päevad jälle pikemaks venima. Nii kohutavalt hea on see kevadine karge soojus. Just see, mis laseb sul esimest korda ära võtta mantli ja salli. Kuigi on külm ja osades kohtades lumi sulamata, siis on tunda, et kohe-kohe hakkab võimutsema Päike.

Praegu on televiisoris valimiste tulemuste kokkulugemine. Ma valimias ei käinud. Ei teagi miks, sest KOV’i valimine on minu meelest inimese jaoks tähtsam, kui Riigikogu valimised. Elu esmaseid vajadusi ja kulgemist mõjutavad ikkagi esimesed. Kui nimekirju lugesin, siis kohe ei plahvatanudki, et jah, teda ma nüüd kohe kindlasti pean valima minema. Kui tulemusi ja häältearvu kuulsin, siis oleksin ikkagi pidanud minema ja oma kodanikukohust täitma.

1) ”Tere hommikust!” ~ 10.00
Absoluutselt ei sümpatiseeri hommikused viisakused. NORMAALSED inimesed magavad vähemalt 11.00-ni, teevad silmad lahti ning vaatavad aknast välja ja seejärel ilma järgi otsustavad, kas ajavad jalad alla või magavad mõnusasti edasi.
2) “Sa pidid ju kooli minema?!” ~ 09.00
Kui ma oma õhtuseid plaane hommikul pole realiseerinud, siis sellel ON oma PÕHJUS. Tavaliselt on selleks uni ja suutmatus ennast püsti ajada. Mis võiks veel rohkem närvi ajada, kui see, kui oled kella kinni pannud ning otsustanud ennast välja puhata ja mingi räuskamise peale end nüüd püsti pead ajama.
3) “Magad vä?”
Kui inimene asub voodis, tal on silmad kinni ja perse üürakil, siis 99,999% juhtudest ta MAGAB.
4) “Tegin sulle kohvi.”
Mulle ei meeldi kohvi. Ja kohvist veel vähem meeldib mulle, kui mind selle pärast üles ajatakse.
5) “Mis sa seal arvutis teed, mine välja.”
Sellel, et ma elan arvutis on oma põhjus. Ma ei pea seda seletama, sest ma ei oska seda seletada. Kui on midagi paremat teha(väljas edasi-tagasi jalutamine???), siis ma ALATI teen ka seda. Arvutis tehakse ka koolitööd, mis vahel võtavad terve aasta aega.
6) Läbikäidav tuba
Ma ei tea, miks ma olin teist korda nii nõrk ja lubasin nemad jälle tahatuppa. Sest läbikäidav on hullem ja peaks vähem maksma. Kõik sodi tuuakse minu tuppa oma jalgadega ja, siis mina pean siin pideva kontrolli all elama. Kusjuures ega kommenteerimata ei jäeta. Kas ei võiks nii teha, et ei kommenteeri, et siis mulle vähemalt tunduks, et mul mingisugunegi privaatsus on.
7) Nina krimpsutamine minu toitumisstiili peale.
Ma ei söö sitta seega pole põhjust minu valikuid alahinnata. Ma söön hästi ja maitsvat toitu ja ma ei pea seda, kellelgi tõestama.
8) Kardinapuu
Nagu, kas MINUL ei olegi vaja kardinaid akende ette riputada? See, et tehakse kõike enda heaoluks ja minust absoluutselt mööda käies, see AJAB marru.
9) “Las tema ka maksab toidu eest. Tehke mingi kogumiskarp.”
Kullakesed, kui MINA teile OMA toitu pakun, siis ma mitte kunagi ei oota, et keegi mulle selle eest maksaks vms... Eelmine aasta ainult minu suhkurt/õli tarbitigi. Seda muidugi ei mäleta keegi, või noh, ei julge seda tunnistada või ei märgatudki. Minu meelest on see enesestmõistetav, et ma pakun toitu, mida ma teen ka teistele.
10) Kolimine
Ikka pidin MINA ja ainult MINA raskeid asju tassima. Teine võttis umbes kummikud ja tooli jms... Jah, ma TAHAN tugev olla, kuid see ei tähenda, et ma pean KÕIK töö ära tegema. Arvestades seda, kuidas mu käed valutavad.
11) Koeraga jalutamine
Ka mina ei viitsi vahest minna ja ka minul on vahel tunne, et ilm on liiga sitt, et minna. Aga see ei loe, sest preili sulab ju üles. Mis, siis et tema saab autoga sinna ja tagasi. Võib-olla saaks ta ka autos istuda nii kaua kui TEMA koeraga tegeleks. Võib-olla ta TEEBKI seda.
12) Südameasi ~ 08.00
MISMÕTTES nagu kell 8 hommikul pannakse televiisor üürgama(bass on võimendiga!!) ja teised inimesed peavad magama saama. Ta ei ole mu kasvataja, kes just kui mõtleb, et tema peab ümberkujundama ja viitama, et nii kaua normaalsed naised ju ei maga. Virgad ärkavad enne kukke ja koitu!
13) “Sa oled juba kolm päeva ainult võileibadest toitunud.”
Ja mis siis? Oma asi, mida söön ja mida mitte või, et kas üldse söön. Privaatsust, palun!
14) “Kas sa täna ei lähegi kooli? Mis mõttega sa seal üldse käid?”
Loengus käimine on vabatahtlik, praktikumides kohustuslik. Ja see see ongi. See, et ma mõnedesse mõttetutes ei käi, see on mu oma asi.


Psssssssssssst – õhk väljas, plahvatamisoht möödas.

Mul on mingi uus laine peal. Kas see tuleb sellest, et elan nüüd lause, "If we don't try to help others, then we are nothing", järgi. Või seepärast, et ma nüüd jälle uues kodus või tegelt ma ise ka ei tea mispärast... Mul käivad need hood nii hooajati peal. Nii toredalt ebatasakaalukas inimene.

Täna tegin algust, siis selle aitamisega. Käisin Tartu Varjupaigas natuke nagu talgutel. Noh, meie saime muidugi kõige raskema töö. Õigemini hiilgasin mina jälle oma valikuga. Täitsime koerte kuutide ümber olevaid auke. Ega see eriti mõtekas ei olnud, sest ketikoerad juba igavusest hakkavad neid liivakohtasid üles kaevama. Kindlasti tekib neil ka huvi, et mis me ikkagi sinna liiva alla matsime. Aga sai natuke, siis aidatud. Usun, et kõige rohkem oli abi selle suure rahvamassi juures sellest, et koertega tegeleti ja jalutati. Kuna me töötasime kuutide juures, siis nägime päris hästi, et üks inimene tuli jalutamast ja teine inimene juba võttis sama koera ja läks uuele ringile. See ju ainult positiivne!
Mis muidugi mulle silma jäi oli see, et kogu inimjõudu ei suudetud rakendada. Korraldajad ise hakkasid tööle ning hiljem tulijad ei leidnud enam ülesse neid, kes teadsid, mida teha. Noh, loomulikult lõpmatuseni ei saa hiljem tulijaid muidugi ka oodata, kuid vähemalt oleks võinud venitada tööde algusega väljakuulutatud ajani. Või ei olnudki seal nii palju tööd, et kõiki tööle panna?

Ah, mis siis veel. Keel on kare Verneris kohvi joomisest ning emaga ollakse jälle tülis. Ma ei tea, seekord sai ta ikka väga kena käkiga hakkama. Kripeldab. Kuid nagu A ütles, siis ega siin keegi teine süüdi ole, kui mina ise. Ema aitas ainult august paar labida täit liiva vähemaks visata. Kuid samas, ma ju palusin teda!

Hakkan nüüd vist rattaga koju minema. Pime on ja ma südamest loodan, et minu väike higiliikur apteegi ees alles on.

Ega siin nalja ei ole!