Palun, palun, kas keegi hea hing aitaks mul otsida minu toa lõpututest avarustest u-neti paroolikaardi teist poolt. Kunagi ammu murdis väike vend kaardi pooleks - noh eks kaks ole alati parem kui ainult üks. Nüüd peangi vaevlema teatmatuses oma kontoseisust, sest alatasa on mul üks pool kadunud ja pank küsib ka Murphyt tehes kogu aeg sellelt poolelt numbreid, mida mul pole. Mitte, et peaks olema usin ja ettenägelik ning ühes sellga ka oma närve säästma ja pangast uus paroolikaart küsida. Phh, nii poleks ju üldse huvitav!

Nonii nüüd ma olen seal maal juba, et tahan minna Tartusse. Üldse ei peagi hakkama mõtlema kõigele sellele, mis/kes siia maha jääb/jäävad. Sest, sel' juhul tuleks mulle peale paanika, nutuhood, tusatuju jne... Parem mõtlen, mida imelist ma kõike seal tegema hakkan. Jah, ja imeline on selle kõige ühine nimetaja kohe kindlasti. Nüüd on lõpp sellel, et istun ühes Eesti kaunimas linnas ja saan alles pool aastat hiljem teada, et see puust kummaliste majadega ilus paik, millest viivad asjaajamised pea iga päev läbi, on Supilinn - olen nii loll, tean. Aga peale seda teada saamist natuke targem. Jälle.

Olen jätnud kõik asjatoimetused jälle viimaselele ee... enami isegi mitte nädalale vaid päevale. See on nii minulik. Imestan, kui laevalt koju tulles ei ole mul veel mustmiljon tometust juures. But that's the way it has always been...

Loen hulgaliselt toidublogisi ning loon omni-retseptidest oma versioone vegan võtmes. Nii lahe oleks teha vaniljemaitselise soja-piimaga mustika piimakisselli. Jne... Muidugi olen ennast juba ettevalmistanud, et suurt ja fancyt vegan-pidu meil see aasta ei tule, sest ma endiselt ju töötu. Seega küüslauguga ahjukartulid saavad päris tegijad olema.

Homme viimast nädalat Olal. Noh, nii korraks. Kuulsin, et töökaaslased on mind aasta suvetüdrukuks valinud. No maaaaaaaaaaaa eiiiiiiiii teaaaaaaaaa... Tegelikult ei ole sellised esiletõstmised ja kiitmised my cup of tea. Seni ajani ei võta eriti isiklikult, kui mind kiidetakse. Kui ma ise leian, et olen midagi hästi teinud, siis küll, kuid mitte nii, et keegi teine ütleb. Mitte, et ma ei austaks ütlejat, kuid enamus kordi ma leian, et ei ole kiitmist väärt. Sest tean, et palju kiidetakse ka ilma asjata ja palju jäetakse kiitmata asja eest. Ohh, ei tea... Lihtsalt, kui tehakse seda kõigi ees ja nähes ja, siis kindlasti kõik plaksutavad ka... Ja ma punastan ka... Ja, kuidas ma, siis selle teamisega edasi elan, et olengi Väinamere Teenindus AS'i Suvetüdruk 2009.

Hõulimõuli.

Kinnitan endale kindlal meele, et ma ei ole asjade inimene. Ma ei ole seda kunagi olude sunnil olnud. Nüüd, aga mõtlen, et kas see, mida ma mõtlen ja see, mida ma tegelikult mõtlen ja samal ajal teen ikka on üks ja sama. Kui mul oleks võimalus olnud, siis kas mul oleksid prioriteedid kuskil mujal? Võib-olla see, mida ma mõtlen, et mõtlen on see, millest ma unistan, et mõtlen või peaksin mõtlema. Üha rohkem aega veedan ma igasugustel asjade-portaalidel istudes ja neile mõeldes. Jällegi ütlen ja mõtlen, et tegelikult on mul täiulsikuks eluks Tartus vaja vaid(kolme!) asja: fotoaparaati, ühte käändajat, ühte jalgratast. Nii vähe seepärast, et mul on kõik muu juba olemas. Ahjaa, rösteri saan ka vist, kui asjalik ja tubli olen ning selle endale muretsen.

Ühe ja poole silmaga(mis teeb tegelikult kokku terve) olen jälginud Berliini MM ja mõelnud enda jaoks, et milleks meile sport. Sportlased ei tee mingisugust sellist tööd, mille viljad meid toidaks, sooja annaks või ühest kohast teise viiks. Või äkki siiski viivad need meid ühest kohast teise, siis kui laseme oma unistustel lennata. Mina ei pea sporti mõttetuks - ma paneksin nad ühele pulgale kunstnike, kirjanike ja muude meelelahutajatega. Nemad ei ole pelgalt meelelahutajad vaid nad on eeskujudeks kõigile, kellel on vaja kedagi, et edasi liikuda. Kui teiselt poolt vaadata, siis on kõik eelpool mainitud tegelased sisuliselt mõttetud, kuid minu(ja paljude teiste jaoks samuti) mitte nii väga.

Mul on olnud väga asjalik puhkenädal:
1 rott süstida iga päev
1 kassi silmi ravida kummeliga iga päev
2 lindu sööta/joota iga tunni tagant
- karmavõlg, mis muu.

Ja muidu on ka päris tegus olnud: mustikad, hobuseaed, mustsõstrad, kukeseened, Tallinn, Kärdla.

Ei taha üldse, et suvi läbi saab. Pealegi pidin eile tõdema, et jällegi pean ennast panema ühikajärjekorda. Ma olen niiiiii pettunud - kõik on luhtas! Ja jällegi pean tööle minema, noh ei tea, kas kurvastada või rõõmustada. Kurvastan vist ikka - viimane nädal tööl. Vist?! Kuid, kes mu loomade eest, siis hoolitseb?

Panin pääsudele nimeks Tibu ja Tibi. Esimene isane ja teine emane. Ma ei tohiks nendesse kiinduda, sest nede söömisega ei ole kõik korras. Aga nende silmad on nii teravad ja targad ja nad saavad aru, et ma tahan neid aidata!

Minusse on tekkinud väga imelik (haha) tahtmine pildistada. Kahjuks pole vahendit. tavaliselt juhtub ikka nii, et tahtmine on - vahendeid pole ja vastupidi. Kahju.