Kõik on nii ootusärevil. Nad ootavad valget laeva, aga tuleb hoopis valge sinise triibuga kaunitar Ofelia. Teetöölised seisavad ja naeravad valju häälega(imiteerivad töö tegemist). Ennist sõid töönädala alguse puhul kõik kambakesi jäätist. Nemad ongi need mehed, kes teevad meie väikesest ja armsast sadamast suure ja hirmuäratava euru asja(noh, nad täidavad ju tegelikult käsku, kuid keegi peab ju süüdi olema). Ei ole eriti õnnelik, kuid elu ju ikkagi peab edasi minema. Mis siis, et Hiiumaalt võib väga sageli leida kohti, kus ON aeg seisma jäänud. Kas või see vana päästerõngas, mis on pandud toki otsa ja seisab uue rambiga(koht, kuhu laev oma rambi paneb)kõrvuti. See on ju turisti jaoks eksootika. Väike saar, väikese sadamaga. Jah, ja Ola ja Ofelia ja Scania ei ole ka sügisest enam eurud. Tuleb suur ja hirmuäratav auto-trantspordi laev. Jälle ei ole õnnelik. Nüüdseks juba viis!! aastat on need kolm olnud minu koduks. Kohaks, kuhu lähen alati hea meele, kuigi väikese tüdimusega ja kust ära minna on alati hinges kripeldus ning tahtmine KOHE tagasi minna. Ma ei tea, kuidas selle üle elan, kui Ola maha müüakse(oh, kust saaksin ma küll rohkem kui kolmkümend miljonit krooni!!) ja ta näiteks kuskile Aafrikasse viiakse. Või, et Ofeliast naelad tehakse.

Aga vähemalt tundub, et sadamakassil Mikil veel jaksu jagub. Seda on näha tema kõrvadest, mis ajaga muutuvad järjest rohkem auguliseks. Isane on, noh! Kui kõik on euru, siis teda küll keegi eurustada ei suuda.

Kai kohale on tõusnud tume sinine pilv.

Näuh!

Ma nii igaks juhuks ei kirjuta, mis kell on. Noh, selle arvuti aeg näitab täiesti valesti ja on praegu 1:35, ei kujuta isegi ette, mis see õige aeg olla võiks. Kuid see ei ole eriti tähtis, sest homme õhtul saab kaua magada. No, kuhu laiskus lõpuks viia suudab? Mis siis, et ülehomme peab jälle töötandril seisma sirge selja ja mitte valutavate põlvedega. Ja, mis veel õudsam, see meenutab mulle, et pean oma 5 päeva välja lülitatud režiimil olnud telefoni sisse lülitama ja selle hommikuks kella 9'ks äratrama panema. Homme on päev, mil tuleb iga kuine kohustuslik kaltsukate inventuur läbi viia Kärdlas. R'ile ja B'le lähen ka külla. Kui mul juuksuris liiga kaua aega ei lähe.

Nii üks asi veel. Lõpetasin täna hommikul kell 6:47 ametlikult kõige viimase kättesaadava sõjasarja vaatamise, mis tähendab, et olen nüüd pikalt kuival. Kui arvan, et sain oma rohelise, veidi märja ja mere maitselise inspiratsiooni kruusitäie kätte. Ja, mida rohkemat tahta võikski! Jätkates sõjateemat, sain täna ühe kanadalsega, kes elatub kalapüügist, jutule. Küsisin, et mida tema arvab hülgepüügist. Algul tahtis ta muidugi väita, et hülged viivadki kala populatsiooni alla, kuid peale minu veenvat küsimust: "Do you really belive that seals can affect the population of fish in such a drastic way?", hakkas ta kergelt rääkima suurtest ja efektiivsetest monstrum-laevadest. Lõpuks vajus muidugi jutt, kuhugi "You have such a beautyful and kind eyes" ära. Ja mulle ei meeldinud see.
See, MIKS ma üldse viitsin rääkida suvaliste inimestega on seepärast, et tänase mehega me leppisime kokku, et ta hakkab mind parandama, kui ma valesti ennast väljendan. Täna tundsin mitu korda, et see ei ole ikka õige, kuidas ma praegu selle lausega hakkama sain. Nagu grammatiliselt. Tahaks, et keegi eesti keeles seda samamoodi teeks. Mis veel imelikum, on see, et inglise keeles ma nagu vaistlikult tunnetan, et see lause ei kõla õigesti, kuid eesti keeles kirjutades/rääkides ei teki mul kunagi tunnet nagu ma just kirjutasin/ütlesin midagi täiesti valesti. Kuid tegelikult ma tegin seda. Nii kahju, et keegi mulle seda ei ütle. Oleksin nii tänulik.

Tegelikult olin täna asjalik ka. Uurisin T asju ja sain teada, et paganama Chillit on "kergelt" leeliseline. Mu õrnadel, just uue naha peale kasvatamisega hakkama saanud, sõrmedel oli selline tunne, nagu sinna oleks sattunud kergelt konsentreeritud väävelhapet. Selline mõnus valu, alguses laulsin emale lihtsalt, et kodukeemia ei saa ju olla nii tõhus, et füüsiliselt haiget teeb, sest algul muutusid sõrmed lihtsalt limaseks. Kuid võta näpust, pill tuleb pika ilu peale ja me oleme siin ikkagi, et õppida, oi, kuidas TEGI HAIGET! Mis veel hullem, tundus nagu ta oleks, kuidagi reageerinud rotipuuri võrestikuga ja tegi hingamise ka raskeks. Olllalaa...

Väljas on ilus praegu. Hakkab koitma, udune. Rohi on kindlasti märg ja teeks paljad varbad külmaks neil, kes unise peaga praegu kodu poole sammuks. See, mis häält praegu loodus teeb on imeline.

Kell on 2:20. Olen jälle täiesti režiimist väljas. Vaatan Whale Wars'i Ja vaimustun Paul Watsonist ja tema ideoloogiast ja nendest kirglikest inimestest ja ilusast loodusest. Ja arvan, et kohe, kui palka saan ostan raamatu.
Edit: tellimus läks Krisostomuse poole teele raamatute, Alice's Adventures in Wonderland, and Alice Through the Looking Glass ja Sea Shepherd: My Fight for Whales and Seals, peale. Selline on, siis selle aastane suvine raamatuost. Eelmine aasta kulus raha hobu teemalisele lugemisele.

Edit: kell on nüüd saanud 15:22(K'l on seal kell 22:22). Räägin K'ga. Nii, nii äge! Nagu teine maailm tal seal. Papagoid ja Paradiisi lilled ja kriket.

Vaatasin eile ETV pealt, Viljandi teatrikunsti 7. lennule pühendatud saadet. Lõppu jäeti Kalju Komissarovi väga ilus soov. See kõlas umbes nii, et ükskõik, mis ahvatlusi elu sulle ette ei lükka, ei tohi sa loobuda oma unistustest. See sobis mulle. Mis mõte oleks minu elul, kui ma jätaks kõik SELLE. Jah, pean tunnistama, et nii oleks kergem, kuid kas SEE ongi SEE, mida ma tegelikult tahaksin. Vist mitte.

Viimased päevad olen lihtsalt olnud. Ei midagi lugenud ega teinud. Töö väsitab ikka nii ära. Vaimselt kohutavalt väsinud. Aga vähemalt sain asja nii kaugele, et olen 28. juulil kodus ja, kui kõik hästi läheb, siis olen sel' õhtul Sõru paadikuuris ja kuulan head muusikat.

Nüüd lähen maasikaid korjama.

Adjöö!