Teisipäevane lubadus korraks silmad kinni panna lõppes umbes kahe tunnise uinakuga, mille lõpetas telefonist kostuv meeldiv klaveripala. Helistajaks oli R, K sõbranna sõbra sõber või midagi sellist. Paaniliselt püüdsin oma häält selgeks saada, et normaalselt kõnele vastata-sain vist hakkama, sest suutsin oma zombi ümina maskeerida. Ta helistas, et öelda, et on nõus ikkagi saatma Roti minuga kolmapäeval ära. See põhjustas, aga meeletu rõõmu sööstu. Jess, jess, jess! Noh, eks sellel kõnel olid ka oma tagajärjed - esmaspäevasele hullumajale lisandus VEEL üks ülesanne. Aga ma ei kurtnud!

Viimase öö ühikas veetsin 3,5h-d inglise keele suuliseks eksamiks õppides ja umbes 7h-d võitlesin kiusupunnidest sääskedega. Noh, toanaaber hoidis omaalgatuslikult 10 minutit akent lahti(teatmata veel kamikadze sääskedest) ja tulemuseks oli terve unetu öö. Õnneks polnud ma ainuke, kes võitles.

Hommik oli ikka selline tuumakas, et anna abi. Silmad lahti ei seisnud, söök sisse ei läinud, kuigi teadsin, et pean sööma, vastasel juhul segab minu kõhu urin teistel eksami vastamist. Jõudu andis ainult teadmine, et õhtul istun kodus oma inimeste ning loom-sõprade juures. Lisaks veel olen selleks ajaks saanud endale veel ühe loom-sõbra.

Inglise keelega oli nii, et õppisin 3 teemat 7-st pähe ning sulgesin konspekti ning lugesin oma õhtuse palve ning jäin lootma oma õnnele(Jumala olemasolusse ma ikka veel ei usuks hea meelega, kuigi ta pidi meid majanduskriisit päästma), mida mul kunagi pole olnud. Tulemuseks kena b. Hõu! Tegelikult oli see puhas õnn-poleks tol' hetkel päike paistnud ja ma loosipileteid läbi näinud, oleks võinud see lõppeda c-ga. Kuni inglise keele hindeni on kõik olnud c-d ja arvestatud. Tänase õhtuga on neile lisandunud ka 2 b-d.

Pärast inglise keelt püüdsin oma tuba adminnile üle anda. Ei õnnestunud! Ligi tund aega istusin lihtsalt tema ukse tagas, sest teised tudengid arvasid, et nad võivad lihtsalt minu olemasolu eirata ja enne mind sisse trügida. Kuid äkki olin ma nähtamatu ? :O Noh, kui lõpuks minu kord kätte jõudis, siis peedistas too adminn ikka päris kõvasti. Vehkisin poiste(!) külmkapiriiuleid pesta nii, et higi voolas nagu saunas. Adminn veel kõrvalt märkis, et saare inimesed on alati tugevad olnud, ainult need linnast tulnud pidi äpumad olema :) Noh, aga valmis ma asjaga ju kuidagi moodi sain. Kuigi viimase külmkapitihendi pesu käis küll väga kiiresti-lapp viuh üle õla ja minekut.

Kiirustasin bussile, sest olin leppinud kokku kohtumise kella 11.30-ks, kuid lõpuks kohale jõudes oli kell 12.12, maja number oli 12 ja korter 12. See oli märk. Sain sealt oma koju ühe elaniku juurde. Tema nimi on Paks. Ta on selline parimates aastates natuke ülekaaluline preilna. Umbusaldab mind veel, kuid täna teleka ees saime vist sõprdeks. Ta pressis end minu kõhu ja põlve vahele ning ma tundsin, kuidas pika peale tema südame põksumine langes tõktõktõkttõk-ilt, tõkk-tõkk-tõkk-i peale.

Ahjaa, Paks sai omale 2 sõbrannat: Ruti ja Pille. Nüüd mul ongi 3 sõpra. Kolistavad siin oma väikeses puuris, ehitavad omale vist ilusamat kodu. Imeline, kuidas rotid oma elamist disainivad. Poe või ise sinna karbi alla elama. Kõik on paika veetud, magamiskohad on peenelt vaatajte silme eest heintega varjatud, käimla ja vetsurull on inimestele vaatamiseks välja pandud. Ja täna on nad aktiivsemad, kui eile - hakkavad kohanema. Eile pidin neile ise juua andma, kartuses, et nad ei leia seda ise üles, kuid täna on nad õhtu jooksul ise käinud vett korduvalt krõhvitsemas.

Loodan homme korralikuks hakata ning raamatukokku referaati kirjutama minna. VÄGA loodan, et seal mõisate kohta midagi informatiivset on. Siis prindin välja emme mustrid ning kontrollin, kas käsitöö ajakirjades midagi huvitavamat pole. Siis põrutan lastega emme töö juurde. Selle matka sees püüan korjata nurmenukke natuke(KUI veel on närtsimata õisi) + peaks hakkama ajama veel B asja ka.

Ohh... Olen siin OMA kodus. OMA voodis. Mida hing sinult veel nõuda saaks? Ah, tegelikult kuluks ära Veinla eksami tulemused. Pole julgenud vaadata, kad panin väga mööda. + veel mulla tulemused(nii palju, siis sellest reede lubadusest).

Magada tahaks.
Arvutis on nii palju ilusat muusikat, et nagu polekski minu arvuti.
Toas on 6 kasti + 7 kotti. Kolime!!! Kuhu? Koju, ikka koju :)
Arvan, et panengi natukeses silmad kinni. Eile 20 minutiline uni aitas mul terve öö mulla eksamiks õppida. Kuigi kasu vist sellest küll polnud. Mulla poisid oskasid ikka sellised pirukad töösse panna, et tule taevas appi.
Nüüd veel üks! Üks, ainult üks.
Täna peab veel E juurde jõudma ja K-le peab veel tavaari juurde viima. Kuid seekord peab kiiretsi tegema, sest õppida on vaja. Samas, huvitav, mis kell ma üles peaksin tõusma, et kõik hommikul pähe õppida - kas see oleks sama, mis mitte magama minna?

Nii eilse õhtu ajuvõlad:

Louis Armstrong. Nii loll, nii loll, nii loll mälu!!!

Formaliin on mu mälus seepärast: "...konserveeritakse formaliinis laipu ja elundeid, mida kasutatakse õppevahenditena ja muuseumieksponaatidena. " Keegi kunagi rääkis, et laibakumid pidid lõhnama selle järele.

Kloroform Jaa.. Tõesti see ta ongi.

Kahlil Gibran oli too tore mees, kelle luuletus raamatust Prohvet mulle silma hakkas. Ja olgem ausad, mind ei eruta luuletused just sageli.

Teie lapsed pole mitte teie lapsed.
Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tütred.
Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist,
Ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile.
Oma armastuse võite te neile anda, aga mitte oma mõtteid.
Sest neil on nende eneste mõtted.
Nende kehasid võite te varjata oma katuse all, aga mitte nende hingi,
Sest nende hinged elunevad homse kojas, mida teie ei või külastada isegi mitte oma unedes.
Te võite püüda nendega sarnaneda, aga ärge üritage muuta neid endisarnasteks.
Sest elu ei voola vastupäeva ega viivita eilses.
Teie olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse.
Vibukütt näeb märki lõpmatuse rajal ja pingutab teid kogu oma jõust, et Tema nooled võiksid lennata kiiresti ja kaugele.
Olgu teile rõõmuks painduda vibuküti käes;
Sest just niisamuti, nagu ta armastab lendavat noolt, armastab ta ka vibu, mis püsib paigal.

* foto: http://www.myspace.com/tonyvincent
And last, but not least: please meet Tony Vincent. Just for you K :)

Kuna mul on jubedalt halb tuju, siis ei tule siia täna mingit pirukat.
Miks, miks, miks pean mina kõik vitsad omal nahal tunda saama?!? Ma ju püüdsin nii nii nii väga. Isegi kirjutasin siia, kuidas püüan kõik endast anda. Kui sellele mõtlen, siis tuleb kibe maitse suhu. Väga kibe. Kui suudaksin vaid aja tagasi keerata...
Kunagi unistasin, et oleksin jube õnnelik, kui saaksin oma eluaja tagasi keerata ja seda uuesti elama hakata. AGA mäletaksin kõike, mis minuga juhtus/juhtuma hakkaks.
Üks on, aga kindel - mõju on kadunud ja kohe on allakäiku tunda.

Aga siin ta on: La science des rêves(The Science of Sleep)


Seda filmi lihtsalt PEAB nägema. See jutustab mehest ja naisest ja fantaasiast ja unenägudest ja ennast mitte segada laskmisest ja armastusest ja üksteisest sõltumisest ja sellest, et maailmas on kõigile olemas üks inimene, kellega nad sobivad kokku nagu kaks pusle juppi, mis sobivad omavahel. Wach it!

Mõtlen praegu sügavalt ja vist mõtlengi nii, et jätan eilse filmielamuse natukeseks settima, et sellest veel paremini kirjutada ja tegelikult jutustan hoopis oma trennist.

Noh nüüdseks on nii välja kukkunud, et kui käin koeraga jalutamas, siis jooksma ei jõua ja kui jooksen, siis tavaliselt ei jaluta kutsaga. Täna püüan mõlemat teha.

Ühe reegli olen ka enda jaoks teinud. Iga kord ületan oma jooksuaega 1 minutiga.
Kui ma esimest korda jooksin 34 minutit(väikese pausiga!), siis ülejäänud korrad olen suutnud ühe korraga joosta minut aega kiiremini. Üle-eile 35 minutit - peas kergelt surises ja kananahk kõikjal - tunne ei olnud eriti hea. Eile õhtul 36.20 - super hea tunne, kuid kananaha efekt oli jälle platsis.
Mõtlen, et kas 40 minutiline sett oleks liiga hull endale tänaseks seada? Eile ei olnud üldse hull tunne sees - umbes nii, et suren kohe vms... Eks paistab.

Üks jama on veel, et mul on hakanud jalalihased ikkagi peale trenni valutama. Kuigi ma teen venitusi nii pool tundi tähelepanelikult. Lihtsalt ma vihkan piimhapet oma lihastes. Kuid keegi foorumis mainis, et kollanokad ei oskagi alguses ennast korralikult venitada. Noh, mis siin ikka parata :)

Alateadvus tahab midagi öelda. Juba kaks ööd järjest olen näinud unes hädas olevast lindu.

1. kord(eile öösel) oli ta pisike kollane(nagu tibud) imeväikeste tiibadega. Võtsin ta pihku ja aitasin tal aknast välja lennata. Kuid ta ei suutnud, just kui aknast välja lennata. Ikka ja jälle põrkus ta vastu klaasi, kuigi aken oli pärani lahti. Võtsin ta pihku ja kutsusin ema, et talle ka näidata, et linnuke ei saa aknast välja. Ja jälle lendas ta vastu akent. Nii nagu paanikas linnud ikka - mida rohkem haiget nad saavad, seda suurem tatmine on neil ära lennata ja seda tugevamini nad ennast vastu klaasi peksavad. Nii ta jäigi.

2. kord(täna öösel) oli sinine imeilusate sulgedega lind. Meil päris elus on kodus selline suur klaasist lühtriga lamp. Kuidagi oli suutnud minu alateadvus tekitada sellele juhtme asemele klaasist toru ning linnukese sinna sisse pannud. Märkasin linnukest seal ning asusin kohe elektrit välja lülitama(päris elus ma kardan hullult särtsu - tundub ka, et unenäos kartsin), et teda sealt välja aidata, kuid elekter ei kadunud sealt kuhugi. Muudkui keerasin ja keerasin seda elektrikapis olevat kangi - tulutult. Keegi teine ei teinud linnu aitamiseks midagi. Ma, siis võtsin kirve ja hakkasin sädemete saatel lampi lõhkuma. Ise kartsin, et vigastan lindu. Minu mälestustes ei suutnud ma teda ikkagi sealt välja aidata.

2 kordne läbikukkumine. MIDA ta tahab mulle sellega öelda? Et ma ei saa oma tahtmist?

Peaksin hakkama tuba koristama, asju sorteerima ja riideid pesema. Kooli lõpuni on jäänud 11 päeva. Ohohohohohohohooo... Laisk olen olnud, väga laisk. Bad, bad, bad. Olen lugenud päevad ja hommikud otsa teiste edulugusid ja no ei inspireeri. Minu loetavate blogide list aina suureneb. Ah, ei tea.

Kui tuleks keegi hea võlur ja teeks minu näo korda. Hammastega saan ise hakkama. Mingil hetkel tekkis allergia tervele näole(sellised imeväikesed punnid, mis ei paistnud eriti välja, kuid tegid terve näo karedaks), kui midagi oli näha, siis punastest laikudest silma alustelt. Arvan, et see oli jõledalt säilitatud viinamarjadest. Nüüd olen oma otsaesisega hädas - ikka samasuguseid jurakaid täis, lisaks karedusele on nad hakkanud veel punetama ka.
Kuskilt ma lugesin, et stress põhjustab otsaesise koledust. Mul ju ei ole märgatavalt stressi tase tõusnud?? No, aga millega seletada kõõma kasvavat protsenti - ikka stressiga. Neiin...

Lisaks kõigele on veel tohutu valgu isu. Muna, kohupiim, liha. Kuna ma selliseid toiduaineid tavaliselt ei tarbi, siis on jama. Olen poest tofut ostnud, kuid nagu eriti ei lähe asjaks. Nägin täna unes ka, kuidas ma sõin kohupiimakooki. Samas ei ole ma ju hakanud nii palju treenima, et lihas valku võiks hakata nõudma.

Ahjaa paar positiivset asja ka. Kui ma muidu B'le vastu vaidlesin, et mulle melon ei maitse, siis praegu on küll asjalood vastupidised. Nüüd, aga poelettide vahel seerides olen märganud, et piidlen seda kollast kera üha rohkem ja rohkem. Lisaks avastasin ma poes müügil veel mingisugused mini-arbuusid. Huvitav, kas nad on sama maitsvad ka. Hind on küll päris tore neil.

Säuts.

Tee, mis tahad, aga ma eile tundsin jälle ebaloomulikku tunnet. Kõnnin jooksmast tulles mäest üles ja terve muru(naadid rsk) justkui kihaks mingitest olenditest. Täiesti minu jala juures kuulsin seda heli. Justkui oleks keegi lehtede sees endale teed rajanud. Vaatasin tähelepanelikult, kuid ei märganud midagi. Märgatavat tuult ei olnud ja pealekauba olin ju orus, kus peaks tuulevaikne olema. - tean, et sellel on seletus, kuid mina veel seda ei tea.

Käisin jooksmas. Kahjuks ei läinud nii nagu olin plaaninud - 45 minutit rahulikus tempos jõeäärset jooksu. Esimene sett väsitas ära - 15 minutit kiires tempos jooksu ja siis enam ei jaksanud. Pealegi oli jõeäär täis mingeid kahtlasi joodikuid, kes kõik vahtisid. And I'm a shy one. Järgmised tulid kõik 5/4 minutilised setid - no ei jaksanud, isegi, kui võtsin endale eesmärgiks 10 minutit joosta-ikka 5!! Duh! Kokku tuli mingi 32 minutit, 45 PEAB olema! Lihtsalt tuleb alguses tempot korrigeerida, et lõpus jaksaks ka midagi teha.

Asi on lihtsalt motiveerituses. Lugesin tema blogi, see ei ole küll eriti informatiivne, kuid mulle andis ta inspiratsiooni. Lihtsalt pean end lükkama sinna maani, kus enam absoluutselt ei jaksa, tema kirjutas, et natukese aja pärast pidi nagu uus kotike energiat juurde tulema. Aju pidi andma mingil hetkel lihastelel ohumärgi , et nad enam ei jaksaks, sest lõpus võib lihtsalt nii olla et inimene kukub pikali ja enam edasi liikuda ei jaksa. Tegelikult nad jaksavad küll. Nii lihtne, kui see ka ei tundu, pean oma aju ülekavaldama.

Ahjaa, pealekauba hakkas põlv ka kummaliselt valutama. Nagu käies ega joostes ei ole valu, kui jala õigesti(sirgelt) maha panen. Lootsin, et see on mingi väike kramp, kuid tänaseks hommikuks ei olnud see ikka veel üle läinud. Läheksin seepärast ujuma, kuid minu tudengistaatust tõestav kaart on veel tulemata.

Täna on jälle killer päev. Ei teagi, kas jaksan jooksma minna. K-ga pean ka veel kokku saama, et talle tema maasikad ära kinkida. Vähemalt saab selle mulla ja Eerikaga ühelepoole.

Boršisupp siit ma tulen!

Pean selle kähku oma südamelt ära saama. Nägin üleeile seda videot ja nüüd see kummitab mind. TÕSISELT hea!! Nagu Siilike Udus jääb ta nüüd mulle siia. Eile oleks see 9. mai puhul siia rohkem sobinud, kuid ma ei tahtnud oma tegemistesse ja bloomy-pilti ühte pärlit eksitada.

Täna on K sünna. Peab ennast jalgadele ajama ja lilli viima minema. Nagunii olen endale lubanud, et teen oma järgmise Zennu filmi jõe pilte täis. Nii igaks juhuks, kui ma äkki siia linna nii pea tagasi ei tule.

Eile olin üle ootuste tubli. Peaaegu kõik asjad said tehtud. Täna saab trennile keskenduda. Olgem ausad, eile ei olnud see ilm ka eriti ahvatlev - muda + tuul.

Emadepäev on ka.

To do list:

- inglise keel(100 sõna + kokkuvõtted + mapp korda) TEHTUD!
- keskkonnakorraldus (2tööd + õppejõule kirjutada oma puudumisest) TEHTUD!

- Urmasele kirjutada(IKKA VEEL ei ole seda teinud) NOT TODAY

- joooooooooooooksma minna SO BAAAD!!

- tuba koristada TEHTUD!

- nägu korda TEHTUD!

Hetkel on olukord suhteliselt bloomy. Aga teeme ära! Õhtuks paistab, siis kui tugev inimene ma olen.

Eile käisime mulla praktikumi raames metsas kaeveid + mulla määramist tegema. Tõeliselt värskendav oli toredate inimestega laante rüppes mõllata. Kohe sai aru, kes on hingega asja juures ja kellele eriala on nagu iga teine valik nende järjekordses elus. Metsaskäik väsitas ja pani põlved valutama(sellel aastal esimest korda!)nii, et üheksa aegu kippus väga suur tudi peale. Pingutasin Kiirabihaigla lõpuni ja siis ... ZzzZ...

Peale mulda kiirustasin linna, et oma kaotatud pangakaardile asenduskaart teha. Siiski ei jäänud ma lahendusega rahule - sain küll kaardi, millega saab ainult automaadist raha võtta, kuid minu tudengi staatust see siiski ei tõesta(loodan kontrolörite mõistvale suhtumisele) + pean veel uue kaardi eest 100 krooni maksma. Samas, kes käskis kaardi ära kaotada. No, Hiiumaalt ei saa ju kuidagi ilma märgatavate kahjudeta minema.

Linnast sain veel omale ravimid. Täna esimene päev neid võtta. Kuidagi kummaliseslt kuum tunne on. Samas lubatakse, et asi hakkab mõjuma maksimum nelja nädala jooksul - WTF? Tuleb ise ka tubli olla.

Nüüd lähen kutso juurde.

Mõnus on veeredea mööda Eestimaa teid ja nautida selle ilu. Lihtsalt see kõik on nii vaheldusrikas, erinev ja nii värviline. Olen uhke, et saa olla väike osa sellest ilust.

Tänase nädala märksõna on olnud eneseanalüüs ja veelkord eneseanalüüs.

Minu, minu, minu, minu, minu!!! Mia? Mia-Liis?Alice?

Ma olen taevas. Minu põlvedel magab kiisu, minu voodis on minu koer ja minu suur kass, aknal igasugust sorti rohelisi taimi - alustades tomatist ja lõpetades kannatuselillega.

Vahepeal on toimunud niii palju. Miks on see nii, et kui sinu elus ei toimu midagi, siis on aega küll ja küll kirjutada nendest igavatest päevadest, kuid kui oleks, millestgi kirjutada, siis nagu ei viitsi.

Ma siiski püüaks. Natuke.

Reede - Underground. KÕIGE lahedam koht Tartus - muusika, interjöör, inimesed. Muidugi pole Genialistide ja TREFF'i klubisse veel jõudnud (Zavood on lihtsalt liiga täis olnud iga kord), kuid praegu on asjalood nii.
Laupäev - Rockiklubi 3 live'i something metalit - ainult viimast mäletan death metal - voaaaaaaaaaaaaauuuuuuuuuuuuuuaaaaaa.... K sai pühenduse ühelt vene bändipoisilt. Ühtu läks mõnel VÄGA pikaks.
Neljapäev kuni esmaspäev - Olal. A ja V-ga. Käisime Saaremaal kruiisimas - kuigi pidi olema tööliin oli meil küll totaalne chill. Nad on nii toredad!

Nüüd olen kodus. Kolmapäeval lähen Tartusse mulla praksi. Jehuu.