23. apr 2009

Nonii. Tundub, et minu seltskonnaelu elavneb. Eile näiteks jõudsin koju alles peale kümmet. Nii mõnus. K-ga sai rääääääääääääääääääääääääääkida. Väga olulistes asjadest saime jaurata. Ta on ikka nii tore, nii kirglik, nii selgete vaadetega. Vahest on hea rääkida inimesega, kes ka päriselt TEAB, millest ta räägib.

Näitasin talle oma lemmik kirikut ja tema mulle oma lemmik Maximat. Pärast jalutasime Emajõe kaldal. Hiidlase jaoks on jõgi ikka nii erinev. K tegi veel alguses nalja, et läheme nuusutame merd. Ma ei saanud algul ta naljast aru. SIIN JU EI OLE MERD!! Ah ta lihtsalt õrritas!

Ah jah, oleksin peaaegu unustanud rääkida tänase päeva pärist. Tegime S-iga ettekande ära. Hiiumaast. Saime kiita. Tegelikut S rääkis kogu aeg, niiet sai sisiuliselt sai tema kiita. Aga see on tõeliselt tore saada häid sõnu õppejõult, kes ise tegeleb Hiiumaa uurimisega ja teab vist kõike selle kohta. Noh mina sain loomulikult tuuleparkide teemal "hiilata". Haaaaaaahaaaaaaahaaaaaaaa... Mul läks kohe algul meelest ära MEGA WATT. Duh!

Ja nüüd ma lähen J-ga Maamessile xD

21. apr 2009

K kirjutab loomisest. Ta pani mind mõtlema ja leidma seda, et tegelikult see loomisvahend, millest ta kirjutab on Inspiratsioon. Minul on küll vähemalt nii, et kui Ta otsustab tulla, siis Ta ka peab tulla saama. Nagu lapse sünnitamisegagi. Ükskõik, mis vormis. Aga, kui teda pole, siis pole ka mitte midagi hullu. Kummaline on see ka veel, et Ta oskab tulla nii eronevates vormides.

Täna olin nii aktiivne päev, et jalatald kisub krampi ja põlve pealt valutab natuke. Jõudsin alles kaheksa paiku koju. Ja täna on olnud muidu ka ülimat positiivne päev. Ja ma veel arvasin, et inimesed ei anna energiat vaid röövivad seda oma lollustega. Lihtsalt nad kaks on nii toredad.

18. apr 2009

Keegi on oma habeme kraanikausi peale jätnud.

Mul on dilemma. Peaksin hakkama trükkima ja kõikjale kleepima selliseid plakateid. Nüüd ma ei teagi, et kas ehk on any publicity good publicity. Näiteks mu lähikondlastest ei ole keegi sellisest üritusest midagi kuulnud. Läbi minu tegid seda I korda. Kas tõesti hakkavad loomaõiguslased antireklaamiga tegelikult reklaami tegema. Samas ON vaja inimesi ENNE teavitada. Ei tea, ei tea...
Höhöhöhöhö... Pidin arvuti uuesti sülle võtma, et kirjutada esimesest PÄRIS kevadekuulutajast kärbes Vasjast. Olen rohkem, kui kindel, et ta on Vasja. No surises nii. Aga kevad on päriselt ka käes. Käisin täna koeraga jaluatamas kohtades, mida varem kattis suur kevadvesi/kevade suurvesi. Nüüd saime enam-vähem kuiva jalaga tulema. Tema käpp oli muidugi natust porine, aga hakkama saime. Pinnas oli õnneks savine ja eriti ei vajunud. Isegi mina mitte. Teisipäeval plaanin minna Anne loodukaitsealale, kuhu mõni aeg tagasi lihtsalt jõe/oja kiusamise pärast ilma ujumata ei pääsenud. Koerale nii hullult meeldib seal joosta. Ta ikkagi linnakoer - päris looduse lõhnad on tema jaoks vist huvitavamad.

Magasin täna kella 10ni. Mõõõõõnus. Pole ammu sellist lõbu endale lubada saanud. Kuigi võib-olla oli uni ka seepärast nii magus, et poisid kell 4 öösel piult koju tulid ja köögis hullult kolistasid ja valju häälega rääkisid. Nüüd, aga olen nii särtsu täis, et ei tea, mida teha. Loen praegu erinevadi foorumeid jooksmise teemadel. Ikkagi on väga oluline, et ma muretseksin endale jooksutossud. Loogiline ju.
Kaks päeva järjest olen jooksmas käinud. Eile jooksin koos B'ga 15, midagi minutit. Vähem, kui eelminekord. Kui eelmise perioodi lõpetasin, siis jooksin 32 minutit järjest. Kurat, et ma selle asja katki jätsin. Aga tulid ju jõulud ja töö. Loll on see, ke svabandust ei leia.
Ahjaa, tahaks veel endale pulsomeetrit. Niinii väga tahaks. See oleks niivõrd hea, kui saaksin trenni teha aeroobses piirkonnas, mis on kõige efektiivsem enerbia kulutamiseks/rasvapõletuseks. Suvel püüan seda meeles pidada ja selle endale soetada.

Tegelikult pean nüüd vastikusega endale tunnistama, et täna ma ei läinudki jooksma. Lihtsalt pekk nii hirmsasti valutab. Kõik, kõik, kõik lihased. Enam ma mäkke ei roni! Nagunii oli see nii naljakas tunne - kõigest väest püüad ülesse joosta, aga välja tuleb kiiresti kõndimine. nüüd ma kujutan ette, mis tunne võib olla suusatajatel peaaegu püstloodis mäest üles rühkida. Õudneee-e-e-e. Õnneks koeraga tuli 1 h lihtsalt liikumist. Homme loodan, et ma ära ei sure.

Ja homme vut-vut jooksma! I just have to be strong, because running is fun. ??

15. apr 2009

Käisin kodus. Hea oli, ühikasse jõudes tahtsin kohe tagasi minna. Ema nii väga pingutas minu pärast: munadevärvimine, töölt vabade päevade kauplemine, öösel meiega üleval istumine, laste rahulikusele sundimine, minu jalutama kutsumine jne... Kahju hakkas temast. Tegelikult oleks võinud vähem pabistmist, halva asja juures hea näo tegemist ja närvitsemist olla. Ei tahaks, et mind nagu külalist, keda peab ahjuprae ja siidilinadega tervitama, vastu võetakse - ikka oma pere laps. Mis siis, et külastab seda kord kolme kuu jooksul. Mis teha, kuid kodu ja kodu II on nii kaugel üksteisest. Ja olgem ausad, kui mul ka finatsi oleks, siis ikkagi iga nädalavahetus ei viitsiks kodus käia. See pikk sõit lihtsalt tüütab ära... Samas peabki paradiis võimalikult kättesaamatu olema.

Plaane oli palju, kuid lõpuks jäi ikka nii, et istusin kodus ja mõllasin laste ja vendadega. Lapsed on nii suureks kasvanud. K on nagu valmis pätt, E on õppimisega edasi liikunud - küll ta asja korda saab, nüüd on ainult matemaatik(buuuuuuuuuuuuh) jäänud. Matkasin nendega ka natuke. E hakkas jonnima ja K tegi teda pärast hästi järgi. Kusjuures täpselt. See oli nii naljakas.

Laeval nägin kõiki tuttavaid ja sain vajalikku infot, et mind ikkagi oodatakse tööl tagasi. Nii hea. Majanduslangus ikka ei mõjuta suvetöötajaid. L ja A-ga tahaks koos töötada, kuid ma arvan, et see pole võimalik. Sest muidu oleks kõik liiga perfektne. Hea, kui M-igagi koos ja muidugi võiks U-ga ka, kui kõige töökama töötajaga koos olla.

Ohh, tundub, et hakkavad asjad rööpasse tagasi minema. Miks minu elus peavad sellised möönad ja langused kogu aeg olema.

Praekapsas & kartul. Ikka veel ei ole isu täis.

Edit: 20 minutit jooksu. Lihased annavad tunda. Mägedest võib-olla.

14. apr 2009

Jipikajeeeeeee! Suured aitähid Dakile, kes jutustas Mika blogist. Mika my honey.

5. apr 2009

Pean nüüd jällegikord tegema loetelu(motivatsioon on täiesti olematu):

rastad
tätoveering
langevari
aparaat
ELU

- kas see ei ole piisavalt motiveeriv?!? Tundub, et mitte. Miks, miks, miks??

Ülehomme, peale mulla loengut lähen ja panen pakid posti. Juhul, kui ma ikkagi jõuan postkontorisse.
Homme lähen apteeki ja ostan kroomi. Või peaksin autosid ja silla käsipuid närima minema, sest nendel peaks piisavalt kroomi leiduma. Äkki peatan selle protsessi.
Homme lähen jooksma. Alustan vaikselt poole tunnise sörgiga. Tempot ei julge kohe esimese korraga tõsta. Kuigi, kui eelmine tsükkel lõppes, siis olin täiesti valmis seda tegema. Ohh, kunagi unistasin endale pulsomeetri ostmisest. Nüüd, kui olen vaene tudeng ei saa seda kahjuks endale lubada. Oleks ju hea treenida enda jaoks täiuslikul pulsil. Noh, muidugi ei ole raske oma enesetundest lähtuda, kuid see ei ole siiski see.
Täna teen oma inglise keele presentationi ära. Palun, palun, palun inspiratsioon kus sa oled? Auuuuuuu!!! Idee tule minu manu!
Täna juba pesin pliidi ära. Ka tuba tuleks üle pühkida. Homme võib-olla hommikuvõimlemise asemel.

Kell 00:27 tuleb televiisorist ikka imelisi filme.

2. apr 2009

Mis see nüüd olgu! Peale lugu Keri saarel elavast tütarlapsest ja tema kassist ei saa ma lahti unistusest elada omaette saarel/külas ja kütta suure soojamüüriga pliiti ning lugeda raamatuid ja olla koos looduse ja loomadega. Ning teha oma kätega tööd - peenraid, põlde, küttepuid. Võib-olla võiks isegi oma hobune kaasa võtta koos tema paari sõbraga. Võiks ju hinges edasi areneda. Paremaks inimeseks. Kohas, kus miski väline ei ole oluline ja keegi minu peast loll olemisele tähelepanu ei juhiks. Olen natuke pettunud maailmas, eelkõige endas.

Viimasel aja ainult unistused ja unistused ja unistused. Mulle meeldikski nende sees elada.

I don't wanna wake beforet the dream is over.

1. apr 2009

Olen tõsises stressis peamiselt tänu enda laiskusele. Kõik tööd, mis vähegi võimalik on lükatud kuskile tulevikku. Tulevik, mis aga PEAB algama üsna pea. Kuid enamjaolt olen harjunud asju viimasel minutil tegema ja tavaliselt on nad ka hästi välja kukkunud. Lihtsalt võta ennast üheks õhtuks kokku ja teen asja ära. Ei mingit pikka aega piilemist ühe asja kallal. See on lihtsalt omandatud oskus. Pikaajalise praktikaga. Kuid, kui üldse pole tahtmist kuskilt otsast kinni võtta ja alustada. Nüüd peangi tänu laiskusele kalkuleerima, et kas saan vajalikud 40 punkti, mis kursuse lõpetamiseks vajalikud on, ikka kätte. Kui ei saaks, siis oleks see ülisuur pettumus nii minule endal, kui ka minu perele - põhiliselt siiski emale, kellele minu tegemised hullult korda lähevad. Loomulikult on ta uhke minu üle. Ma oleksin ka, kui mu tütar ülikoolis käiks. Nüüd mõtlengi, et kas see on ikka minu unistus või kellegi teise oma. Süsteem keerleb ikka edasi. Ma tahaks nii väga selle ringi seest välja astuda ja siiskis saavutada elus rohkem, kui lihtsalt koduperenaise elu. Kuigi ka see on väga-väga hea elu.

Minu ema unistab ka, et ta ei tahaks ainult olla keegi, kes teeb süüa ja koristab. Nüüd, siin kaugel olles mõtlen jälle ja jälle, et peaks koju minema ja teda aitama. Samas ma ei taha minna koju, kui see tolgus ka seal on. Lihtsalt ei taha ja kõik. See on minu võimalus olla eemal nendest probleemidest, mis neid seal ikka ja jälle kummitavad. Kohutav lihtsalt ei midagi muud. Arvatavasti olengi siin seepärast, et olla eemal igapäeva muredest. Kuigi midagi liigub ka paremuse poole. Emaga just ükspäev arutasime ja tundub, et ees on suured muutused nagu too massöörgi ütles – vanaviisi enam edasi minna ei saa.

Aga vähemalt seegi hea, et täna lähen K-le külla. Saab natuke teistmoodi juttu rääkida ja olla natuke teises keskkonnas. Kuigi siin on ka hea.