Deam, see tõeliselt mõjus. Ei tea, kas see on sellest, et see asi tõesti lähebki mulle korda või sellest, et see oli tõeliselt hästi serveeritud. Jutt, siis filmist "Ebamugavad tõed" ja Al Gore. Natuke naljakas on muidugi see fakt, et alles pärast seda, kui ta presidendiks ei saanud, hakkas mees tegelema keskkonna asjaga. Aga vb on see tõesti ainuke põhjus miks inimesed teda kuulavad. Ja kuulevad. - sest see on see mees, kes "tegelikult peaks olema Ameerika president, aga Bushil oli rohkem raha".

Kusjuures nüüd ma mõtlen hoopis ühele teisele alale. Et kas on mõtekas kaitsta või hoopis näidata, kuidas on võimalik paremini teha ja koos sellega kaitsta. See on vist sellest seeriast, et "ära ütles, kuidas mitte teha vaid ütle, kuidas paremini teha". Tegelikult peakski nii kõik toimima. Aga samas SEE ala on see, kus ma tegelikult saaksin liikuda selles suunas, kuhu mu hing tõeliselt tõmbab. Selle TEISE juures ma sellist võimalust ei näe.

Samas saan ju ma ka kahele kohale kandideerida.

Sellised filmid ja muud teosed, mis panevad mõtlema on head. Need, mida peale sa lihtsalt edasi liigud jätavad hinge kuidagi tühja tunde. Et ma JÄLLe kulutasin oma precious aega, millelegi mõttetule.

Näiteks nagu see kolli-film. Kusjuures kõik taolised kollikad ei ole mõttetud. Vaatasin ühte vampiirikad, mis oli nii hästi tehtud ja seetõttu pani mõtlema, et "never say never".

Alati tuleb mul naeratus või midagi muige taolist näole, kui mul meenub, kuidas ma kunagi ammu-ammu vaidlesin K-ga, et üks indiviid ei muuda maailmas midagi. Mina väitsin, et ei muuda, aga tema, et muudab. K-l oli 100% õigus. Tegelikult algabki kõik indiviidist. Nüüd olen ju ise selle kõige suurem propageeria.

Kahju, et selles filmis seal ei olnud juttu põllumajandusest ja loomakasvatusest ja selle laastavast mõjust keskkonnale. Tegelt oleks seda teemat isegi rohkem tahtnud kuulda. But nothing can't be perfect.

Tänase päeva headline: kirjutasin kirjandis alasti jooksvast mehest. Yay, it's the way to go! Aga ~ 40-aastastele õpetajatest- kolmalapseemadest- koduperenaistele ehk minu lugejaskonnale peaks meeldima. 0i, minu fantaasia on igatahes lendlev. Lühike, punase peaga, rõõsade põskedega, parajalt paks...

Kahjuks pidin ennast suhteliselt väikestesse raamidesse paigutama. Niiet mingit head moosi sealt ei tulnud. Pohla-õunamoos südame rootsudega. Öäk.

Aga muidu on ok.

Üks tehtud, kolm veel jäänud. Ajalugu - aiaiaiaiaiai-aialugu-aiatagunelugu. Ja mina panin veel kõik oma trumbid selle peale.

Keda ma siin petan ega ma nagunii ei saa ER kohale. Hakkan, aga oma 25 000 iga aasta rebima ja õnnelik olema. Nii tore ju, kui on kõrge enesehinnang ja sa umbes 2/3 ajast loodad, et saad ER kohale ja siis äkki oled nagu puuga saanud ja pead tõdema, et SEE ON VÕIMATU!!!!

- ja on ka võimalik, et ma ei saa üldse sinna sisse.

Inglise keele praktika kulub nagunii ära. Niiet mööda külge ei jookseks ükski asi.

Peaasi, et saaks kodust ära. Tahtmine ise olla on nii suur.

Tegelikult on päris mõnus vaadata e-kooli lehekülge. Sest varem oli seda suhteliselt masendav teha. Muudkui kahe ja kolme rodu. Ja puudumiste. Aga me K-ga arutasime, et ega sellel 5-päevasel kooliskäimisel ei ole mõtet erilist. Eriti, kui sul on tunniplaanis: füüsika, muusika, ajalugu, kehaline :)

Hinded on üle ootuste head. Kolmed on vaid need mis alati ligadi logadi on olnud. Laiskus on see, mis ei lasknud mul tubliks hakata ja neid neljasi saada, aga tegelikult ei ole kolmel ka viga.

Näiteks oleks pianud õppima vene keelt rääkima. Aga edaspidises elus see nagunii ju kasuks ei tule.

Mul on praegu šokolaadikoogi ja jõujoogiga kahasse dilemma, et kas panna siia pilt alasti jooksvast mehest või mitte. Ma natust kardan seda naked running man' i otsingusse panna. Tänane päev on nagunii valus olnud.

Tip of the day (Hah?):

Põlluleee, põluleeee, põllulee...

Kõik see meeeeeeees.

Aeeeeee, aeeeeee....

Nii ainult saab vähendada maailma jätkuvat kahjustamist.

Ja kellel sõnnikut on vaja, mul seda lauda taga jätkub. Tomati kasvavad niiet plahavatavad lausa. Uus bioloogiline relv tomatisõprade vastu.

Ja mehe panin ka x)

Kuulen Vennaskonda. Järsku ma mõistan neid paremini. Laulavad nad ju vabadusest ja piiridest nii hästi. 10 203. Samas ka ükskõikususest. Äkki sp tunnen neis sõnadega midagi, et on kevad. Kevad = vabadus, vabaduseiha, minna tahtmine.

Tegelt on veel vabaduseni väga vähe maad. 9 + eksamid :)

Nüüd oleks nagu ikkagi mingi väike koorem õlgadele tekkimas. Just nimelt tekkimas. Ühest hakkad vabanema ja nüüd kasvatatakse sulle järgmine. Ole üle!

Vastutan ma nagunii alati rohkem, kui enda eest. Vahest tundub, et see on nagu natuke isegi hea. Kui sul on keegi, keda sult ära ei võeta ja kes on sul igavesti olemas. Mis siis, et kiiks, aga ikkagi ta on juba natuke minu sõber ka. Kuigi tunnen, et ta veel 100% ei ole mind oma maailma lasknud. Ma ei tea, kas mina enda omasse olen.

Naljakas, et minevik tahtis tulla. Oleks ka tahtnud teda näha, aga liiga arg olen. Alati on mul olnud mingi takistus võõrastega rääkimisel. Mäletan teda nii vähe, aga mingid kummalised rajad on meid ühendavad. Niinaljakas. Mõtlen praegu, et äkki on selles midagi enamat. Kummitab vaikselt.

Pilleriin mulle enam ei meeldi nii väga kui kunagi. Mingi selline seksistlik alatoon vb ei lähe enam nii korda, kui kunagi. Oi, see oli naljakas aeg. See aeg, kui alles hakkad laulusõnu KUULAMA ja hiljem tuleb mingi taipamine. Et see laul on SELLEST. Ja siis saad veel aru, et enamus sellest aru ei saa. Mõnus.

Muidu on tavaliselt alati selline lugu, et ma ei kuula sõnumit vaid lasen muusika meeldival real ennast ära viia. Kahju.

Paul

Maja 3