Tahaks siia kirjutada meeletust progressist, aga mida või keda pole on just see porgess. sest progressi on hea peatada protsessiga, mida sa ise juhtida ei saa. Ma olen nii õnnetu, aga samas ise ei tee selle muutmiseks midagi.

Kaks kõige armsamat.

Lõpuks olen murdnud needuse, mis seotud minu, töö ja ilusate ilmadega. Täna paistab päike ja otsa pole näha, aga mina olen ju kodus.

Nii toredad on taaskohtumised. Kadri sai Jääääre DVD/CD ja Tõuni&Bonzo plaadi. Ta arusaadavlt tõi need mulle(me tegime vahetust, mina andsin talle Pan's Labyrinth'i filmi). Kohutavalt mõnus on neid viise jälle kuulata, Bonzol on üks igavesti omapärane hääl ja Jäääär on niisama parim. Ma arvan, et nad on isegi paremad kui Dagö, sest Dagö on nüüd "iga-mehe-oma", mitte et ma erineda tahaksin, kuid muusika, mida tehakse kõigile ei ole ikka see. Ma kuulan ka pop'i millegi pärast määratleb mu arvuti Jäääärt, kui folk ansamblit.

Nende "Hundikutsu" tuletab mulle meelde, kuidas nad Sõru paadikuuris laulsid ja Alavainu oli seal ja rääkis miskit lapsehoidmise ja jalutuskäru juttu. Nii tore oli. Sel' korral vahetasin usku. Olen nii keeratav.

Ma mõtlesin, et ma kirjutan asjadest, mida ma maailmas kõige vähem sallin. Need on ebaõiglus ja inimestel vahet tegemine ja ennast teistest paremaks pidamine(I hope you get it).
Kõigiga puutusin ma täna kokku. Pole just tore, kui sulle õeldakse, et mina olen lihtne köögitööline/ülem potipesija ja vastasolija, aga kõrge ohvitser/tÜÜÜrimMEES. No ma siis põrutasin vastu, et inimesed oleme me kõik. Mina olen lihtsalt natuke matsim, kui kõik teised kokku. Ma lihtsalt ei oska olla ja rääkida nagu normaalne inimene ja ümberkasvatamisel ei ole ka mõtet, sest paljajalu ma jäängi käima. Eriti mõnus on paljaste ja märgade jalgadega tulla pesemast ja tervele laevakoridorile jätta oma pisikese päkalöögid. Nii tore ju.
Ja teine asi on jällegi ebaõiglus. Aga ma isegi ei viitsi sellest mitte kirjutada, sest see on nii mõttetu, no ma siis kirjutaksin, kui ma laeval poleks, aga magama on ka vaja minna sest homme tuleb kõik Pallaadiumkapilised koju tassida(palju hOObuseid).
A, ma käisin pealinnas. Seal polnud üldse tore, sest autod, inimesed, majad ja asjad ajasid mul kohe südame pahaks, sest ma lihtsalt ei jõua kõik jälgida ja jälgida, aga sams tahaks ikkagi kõike näha. Tallinnas oli tore, sest seal oli tore ühes poes käia ja arsti ukse taga tund aega inimesi vaadata(kõik potensiaalsed hädalised). Ma mõtlesin neile erinevaid haigusi juurde, no nii palju kui ma teadsin.
Ciaó!