Oeh, nii palju siis lubadustest. Aga suvi on nii kiire aeg. August läheb sama kiiresti. Ma juba näen seda. Tunnetan, et jägmine kord, kui hinge tõmmata saan on miski septembri lõpp või midagi.

Korrastasin täna oma faile ja google drivei. Leidsin päris vanu blogipostitusi, mis olid wordi ette ära kirjutatud. Mul oli kombeks nii teha, kui loengutes igav oli. Need tagasivaadet on mõrumagusad. Üks oli kirjutatud veel Tartus elamise aegu. Ja siis sa tapad end mõttelt, et mis siis oleks juhtunud, KUI kõik oleks teisiti läinud. Heh :)

Jõudsin vahepeal ööks koju. Olime joogafestivalil LNi lauaga. Nii mõnus oli. See vibe, mis mind alati jooga juures on meeldinud. Mõnusad kaaslased olid ja vanad ajad tulid kah meelde. Kui sai Mikuga käidud ja kaubabussis öösel magatud ja vahepeal kommi krõbistatud. Olime tol korral nii vabad kohustustest ja muredest.

Joogafesti ajal ma jõudsin ka ööks koju. Sain kutsikaid nunnutada ja kõhugripi koju tuua. Oli nii haige ühe päeva, et nii audis ei ole juba ammu olnud. Palavik ja kraami mõlemast august,

Appi, ma olen praegu nii õnnelik. Miski huvitav tuul hakkas järsku puhuma. Õnnetuul. Nüüd ongi kell pea 2 öösel ja und ei tule. Muidugi mängib oma rolli ka see, et ma täna poole kolmeni päeval(õhtul?) magasin. Tean, et homme ei ole mul tööl raske, sest see õnnejoovastus on nii suur. Peab miski hea filmi välja vaatama, mida veini kõrvale vaadata saaks. Komöödia oleks hea,

Täna saime hea uudise, et oleme oma V-kesega ühes väga tähtsas nimekirjas esimesel kohal. Kõigist Tallinna toidukohtadest!! Just natuke varem ilmus artikkel sellest edetabelist ja siis olime kahjuks teisel kohal. Jeejee! Raske, aga see on oma vaeva väärt.

A ma nüüd lähengi vist natuke teisele lainele. Hakkan rohelisest trepist üles ronima. See on minu mantra magama jäämiseks.

Nii palju siis lubaduste pidamisest. Aga ma vähen üritan. Praegu väga.

Tulin Hiiumaalt ja buss oli nii rahvast täis pakitud, et isegi maas ei olnud ruumi inimestele istuda. Seega astusin Haapsalus bussist maha(tänadest südamest bussijuhti, kes oleks juba laeva peal võinud keelduda meid bussi peale võtmast, aga õnneks sain ikka Haapsalu ära) ja nüüd istun siin Müüriääre kohvikus. Joon kohvi vähese suhkruga, sest kodus olles olen suhkrust mürgituse saanud. Kusjuures kohvil on hoopis teine maitse :) Haapsalu on lahe väike kuurortlinn. Praegu hakkasid kirikukellad lööma.

Vahepeal on hullumeelsed ajad olnud. Saime kolmekesi hakkama, millegagi mida normaalsed inimesed teevad minimaalselt kümnekesi. Nohjah, kui pole võtta inimesi, siis peab ju kuidagi ära tegema. Arvestades veel seda, et üks korraldutiimist ka haigeks jäi. Shit things happen, when you least wait them.
Eneseohverdusel on lõpuks hea maik :) Kuigi vahepeal on nutumaik. Aga see lõpp-deliirium, mille saavutasin, oli ikka üks vägevaimaid. Viimane hommik võrkkiiges oli mulle juba tuttav une-reaalsuse kombo.

Agajah, balti loomaõiguslased olid meil siin Eestis koos kõik ja rohkem veel. Tuvusin inimestega, kes nii insipreerisid, kuid mõned samas ka väga ruineerisid. Kombo missugune! Aga teotahe, mis peale seda tekkis on lõpuks mind sundinud tegevusaasta aruannet lõpetama. Loodame, et nüüd saab mõlemaga ühele poole, sest on ikka VÄGA vaja, et kogu raamatupidamine korras oleks.
Ja mis veel kõige parem on see, et meie uued noored vabatahtlikud said nii palju indu, et kohe-kohe on toimumas 2 vegan pikniku ja 1 veel tulemas. Üks noormees on endas leidnud nii palju inspiratsiooni, et osaleb nüüd meie igapäevatöös!!!! Jipikajeemotherfakers!!!

Ilmad olid ilusad. Laulasmaal sai isegi korra end vette kasta. Muidugi hilinesime seepärast väga heasse töötuppa, aga noh, ma olin selle ikkagi ära teeninud. Nüüd saan linnukesed kirja nii metsmaasika korjamisele, kui ujumisele. Tavaliselt on suvega nii, et see saab enne otsa, kui jõuad mõnusaid suvetegemisi ette võtta. Või minu puhul see käib nii, et kui ma otsustan endale lõpuks päevitusriided osta, siis poeuksest välja astudes hakkab vihma sadama. Sadades viis päev jutti. Isegi praegu olen kahe vahel, kas kolida varju alla või peab veel vihma.

Minu ülesanne oli süüa teha. Krt, ma varem ei mõelnud sellele, et taimetoitlased lihtsalt kogu aeg tahavad süüa. See tähendas seda, et pidev toidu puudujääk oli tavaline. Aga noh, hummus ja puuviljad päästsid välja. Ja juust ja poolakate toodud juust.

Nüüd on tulemas 3x hullumaja tööpäeva 1 vaba sünnipäeva päev ja siis 3 hullumaja tööpäeva otsa, mis põhimõtteliselt tähendab seda, et ma töötan 6 päeva järjest. Aga Miku läks puhkusele ja ta on mul nii hullupöörane kullatükk, et ma olin nõus selle hulluse ette võtma. Surnud ma olen peale seda, aga kohe peale seda nädalat tuleb peale joogafestival, mis on meie esimene suur üritus Loomade Nimel infolauaga väljas olla. Täna peamegi ettevalmistusi selleks tegema ja kirju saatma. Ükspäev saime veel hea uudise, et saime tasuta laua ka Uue Maailma festarile!!!! Jee!! Joogafestivalil ma kavatsen paarist töötoast ka osa võtta. Pole ammu ennast venitanud. Algajate teema peaks seega sobilik olema.

Ahjaa, kutsikad on ka ju kodus. Tupsununnud. Käisin neist pilti tegemas, ag anagu ikka ma-ei-oska-pildistada. Midagi ikka sai. Automaat režiimiga :/

Ok, ma nüüd hakkan minema, sest väljas hakkab sadama.

Ma olen HULL blogide lugeja. Inimesed, keda ma olen miljon aastat jälginud, on saanud nagu natuke sõpradeks, kelle rõõmudele-valudele kaasa elan. Muidugi olen välja selekteerinud need, kes põhiliselt toodete promoga tegelevad või kirjutades jätavad mulje, et elu ongi üks ilus asi. Tean ju, et ei ole nii ja nii pole üldse huvitav ka ju.
Agagag ma mõtlesin, et pean endaga kokkuleppe tegema, et hakkan ka kirjutama. Ma ikkagi pean seda blogi juba 2009. aastast alates ja tagasi vaadata on nii mõnus. Kõik, mis oli tuleb ehedalt meelde. Nüüd selle blogi esimest posti vaadates mäletan täpselt, millised emotsioonid mind valdasid, kui selle uduse hobusepildi tegin. Oli see ju Tartusse tuleku eelne aeg augustis. Oeh, olin nii noor siis...
Kokkulepe siis järgmine, et vähemalt 4 korda kuus proovin midagi kirjutada.
Olen mõelnud, miks ma selle kirjutamise sinnapaika olen jätnud. Vist on see seepärast, et facebook on kujunenud selleks kohaks, kus enda minevikul pilku peal hoida ja arhiveerida mälestusi.
Samas blogi on alati olnud koht, kus ma julgen natuke rohkem kirjutada. Mingil hetkel oli see isegi mu kaalulangetusel pilgu peal hoidmiseks, küll kinnisena, kuid siiski. Ise ka ei usu!

Noh, 4 postistust iga kuu it must be then!
--------------------------------------------------------------------------------------------------------
Mai on olnud päris asjalik kuu. Käisin Hiiumaal, sain puugi koos borrelioosiga ja käisin Soomes ja sain sealt inspiratsiooni(nagu ikka selle Soomega kipub olema).

Hiiumaal oli rahulik, Panime emmega herned-oad mulda ja mina lihtsalt vaatamata ilmale läksin päris metsa. Noh, päris metsaks seda nimetada on muidugi palju, sest tegu ju inimasustusega mõlemalt poolt piiratud alaga, kuid üle pika-pika aja olin jälle metsas. Mets ei olnud minuga harjunud ja mina metsaga. Võõras ei olnud, aga külalislahkusega ka ei hiilanud. Nagu läheksin külla ammustele tuttavatele, keda pole 3 aastat näost näkku näinud. Rääkida nagu oleks, aga samas ühiseid teemasid on väheks jäänud. Selle kõigega kaasnev kohmetus. Saame üle, mets!
Sain aru, et ma ikka olen looduse tundmise suhtes nii võhik. Jah, kõik taimed on mulle tuttavad, kuid pärast 2 aastat looduserialal õppimist võiks ikka teada, milline näeb välja hall lepp, aga polnud endas kindel. Unistus on ju, et ühel päeval ma tean enamuse taimede nimesid ja nägusid koos. Aga eks vanast peast peab ka ju midagi teha olema :)
Hiiumaal käik oli seepärast ka eriline, et käisin seal oma kiisuga. Tahtsin ta kaasa võtta, sest muidu oleks ta pidanud üksi olema. Öeldakse küll, et kass saab üksindusega hakkama. Ma ei tea, ma siin arvan, et meie eksemplar pole suurem asi kass vaid mingi koera-kassi segu. Vaadates tema käitumist, kui oleme mõlemad olnud ära terve päeva, siis võib järeldada, et üksinda talle ab-so-lu-ut-selt ei meeldi olla. Süda ei lubanud teda jätta. Eks ta sai ka natust maakassi elu tunda(nautida ei saa selle kohta öelda, sest ta on ikka linnakas(s)). Aga tore oli siiski, vaatamata plahvatustele, mis öösel toimusid kasside-koerte vahel. Annabel sai ka puugi!

Soomes olime ühe päeva. Alustasime kohe hommikul söömise-poodlemisega. ÕNNEKS mul endal raha ei olnud, seega ei saanud ka palju kulutada. Sihtpunktiks oli tegelikult karusloomakasvanduste vastane meeleavaldus. Alguses tundus, et rahvast tuleb lubatust vähem, aga kui lõpuks liikumise aeg käes oli, siis oli mass kasvanud nii suureks, et ma päris lõpuni ei hoomanudki, kui palju inimesi seal lõpuks oli. Peale meeleavaldust kohe sööma ja siis koju. Laeval oli nii igav, et mängisime kasiinomasinates ennast rikkamateks ja ostsime selle raha eest kaardid. Tore oli! Teeme veel!

Ma tunnen end praegu nii hästi(vaatamata, et olen haige), sest mingid energiad on hakanud läbima minu energiaid, mis eelnevalt nagu arusaamatutes suundades on jooksnud. Ootan huvi ja väikese südamevärinaga, et mis sellest kogu asjast saama hakkab. Praegu on mõnel väga halb, aga ma loodan, et see läheb kiirelt mööda. Samas mina ei saa öelda, et laske minna ja ärge laske end rohkem segada, kui see vajalik on. Segab ju ikkagi! Inimsuhted on ühed kummalised asjad. Ilma nendeta oleks palju parem. Või näiteks nii nagu ma ise olen teinud, et välistan oma elust kõik ebameeldivad inimesed ja lükin end nende poole, kes tunduvad mulle midagi andvat. Isegi töö juures saab sama taktikat kasutatud! Nii on kergem!

Enda üllatuseks pean tõdema, et tundsin täna öösel üksi Baltas trammi oodates romantikat hinge ronimas. Külm, mis tahtis võtta sõrmed ja esimene avalik suitsetamine trammipeatuses. Pilves mees mulle lähenemas ja arusaamatuid sõnu karjumas, aga ma ei kartnud, sest tõmbasin oma esimese mahvi suitsust, mille olin just noobina süüdanud. Välgumihkel ei ole kunagi mu sõber olnud, aga õnneks olid sõrmed nii külmunud, et ma ei tundnud seda, kuidas leek enamuse ajast mu sõrmi põletas. Esimene mahv on alati hea, selge. Viimane, aga mõnus kare ja tuleb alati ootamatult. Juba läbi! Ja nii kogu aeg.
Mees läks mööda ja kollase lambi kumas sadas peenikest lund. Sellist, mida muidu isegi ei tundnud, aga oli näha tumeda taeva taustal ja lambivalguse taustal. Minu ümber kogunes hulganisti purjakil noorukeid. Reede ju.
Koju, kiiresti koju, aga trammi saabumiseni jäi ikka veel üle kuue minuti. Jõuab veel ühe suitsu teha. Tramm tuleb, aga teiselt poolt. Tõmban suitsu kopsu topelt, sest trammid ju teadupärast käivad paaris. Mäletan, kuidas Anita selle fakti peale naerma hakkas. Ei käis siis või?
Trammist maha-jälle suits ette. Ma pole kunagi aru saanud nendest, kes suitsetavad midagi oodates, milleltki maha astudes, kuhugi minnes jne... Nüüd ma saan aru. Täiesti hullult imeline tunne, kui järsku mõistad nii paljusid inimesi enda ümber.

Jaaaaaaaa, btw I'm totally hooked!
Küpsiste asemel ostame nüüd Westmanist erinevaid marke suitse, sest see on nii põnev. R-kioskist hommikul ei julge osta, sest endiselt on piinlik. Peabki olema, sest suitsetamine ei ole üldse AR. Who cares, ma pole kunagi olnud täiuslik. Ei saa ka olema nagu näha. Perfektsionism ei ole mu teema. Ma ei ole mingi sõdur tegelt. Lihtne egopaitaja.

Kirjutasin selle nüüd endast välja. Külmakrambid läksid ka üle. Panen selga oma keldriselt lõhnava hommikumantli ja lähen teen veel ühe suitsu. 7. tänasel öösel.

Avastasin just enda rõõmuks või "rõõmuks", et olen praegu kuskil sama tumedas kohas nagu aastal 2011, kui jalgealune päris kõvasti kõikuma lõi. Muutused on mind alati kõigutanud. Praegu nagu päriselt ei saagi aru, mis mind nii hullult auku ajab. Võib-olla see, et ma peangi nüüd PÄRISELT suureks saama. Nagu päriselt elan omaette. Tundub tühine, kui nii mõelda, aga märk minu jaoks on suur. Tuleb kõiki oma lubadusi täitma hakata.
Ema ka täna kasutas sõna tuulelipp mu kohta, viidates sellele, et võiksin juba maha rahuneda, sest suutsin jälle ühes lauses öelda, et ma midagi ei lõpeta ja töökohta tahaks hoopis teistsugust tegelikult. Noh, nagu ikka. Püsimatu ja midagi ei lõpeta janiijaniijaniitaon.
Samas nagu ikkagi ei ole see tunne, et nüüd peabki nii jääma ja nii ongi. Maailm on veel nägemata.
Ja siis ma mõtlen, et kas äkki ongi elus kõige tähtsam koguda mälestusi. Elada.
Eiffeli torni taustal emmega sigaretti teha ja veini juua või sõpradega Brandenburgi all piknikku pidada... Õnneks maailm mu ümber on kahe jalaga maa peal ja käsib oma hammasteraha hoida. Buuu... :(
Või hoopis jääda magama laudas heina sees, mille on soojaks kütnud sõber-loomad või joosta hobustega koos koplis ringi ja tunda ennast sama vabana või sügada sea selga või kallistada pullipoissi samal ajal, kui ta püüab sinu taskust oma pika keelega söödavat õngitseda.