Teisipäevane lubadus korraks silmad kinni panna lõppes umbes kahe tunnise uinakuga, mille lõpetas telefonist kostuv meeldiv klaveripala. Helistajaks oli R, K sõbranna sõbra sõber või midagi sellist. Paaniliselt püüdsin oma häält selgeks saada, et normaalselt kõnele vastata-sain vist hakkama, sest suutsin oma zombi ümina maskeerida. Ta helistas, et öelda, et on nõus ikkagi saatma Roti minuga kolmapäeval ära. See põhjustas, aga meeletu rõõmu sööstu. Jess, jess, jess! Noh, eks sellel kõnel olid ka oma tagajärjed - esmaspäevasele hullumajale lisandus VEEL üks ülesanne. Aga ma ei kurtnud!

Viimase öö ühikas veetsin 3,5h-d inglise keele suuliseks eksamiks õppides ja umbes 7h-d võitlesin kiusupunnidest sääskedega. Noh, toanaaber hoidis omaalgatuslikult 10 minutit akent lahti(teatmata veel kamikadze sääskedest) ja tulemuseks oli terve unetu öö. Õnneks polnud ma ainuke, kes võitles.

Hommik oli ikka selline tuumakas, et anna abi. Silmad lahti ei seisnud, söök sisse ei läinud, kuigi teadsin, et pean sööma, vastasel juhul segab minu kõhu urin teistel eksami vastamist. Jõudu andis ainult teadmine, et õhtul istun kodus oma inimeste ning loom-sõprade juures. Lisaks veel olen selleks ajaks saanud endale veel ühe loom-sõbra.

Inglise keelega oli nii, et õppisin 3 teemat 7-st pähe ning sulgesin konspekti ning lugesin oma õhtuse palve ning jäin lootma oma õnnele(Jumala olemasolusse ma ikka veel ei usuks hea meelega, kuigi ta pidi meid majanduskriisit päästma), mida mul kunagi pole olnud. Tulemuseks kena b. Hõu! Tegelikult oli see puhas õnn-poleks tol' hetkel päike paistnud ja ma loosipileteid läbi näinud, oleks võinud see lõppeda c-ga. Kuni inglise keele hindeni on kõik olnud c-d ja arvestatud. Tänase õhtuga on neile lisandunud ka 2 b-d.

Pärast inglise keelt püüdsin oma tuba adminnile üle anda. Ei õnnestunud! Ligi tund aega istusin lihtsalt tema ukse tagas, sest teised tudengid arvasid, et nad võivad lihtsalt minu olemasolu eirata ja enne mind sisse trügida. Kuid äkki olin ma nähtamatu ? :O Noh, kui lõpuks minu kord kätte jõudis, siis peedistas too adminn ikka päris kõvasti. Vehkisin poiste(!) külmkapiriiuleid pesta nii, et higi voolas nagu saunas. Adminn veel kõrvalt märkis, et saare inimesed on alati tugevad olnud, ainult need linnast tulnud pidi äpumad olema :) Noh, aga valmis ma asjaga ju kuidagi moodi sain. Kuigi viimase külmkapitihendi pesu käis küll väga kiiresti-lapp viuh üle õla ja minekut.

Kiirustasin bussile, sest olin leppinud kokku kohtumise kella 11.30-ks, kuid lõpuks kohale jõudes oli kell 12.12, maja number oli 12 ja korter 12. See oli märk. Sain sealt oma koju ühe elaniku juurde. Tema nimi on Paks. Ta on selline parimates aastates natuke ülekaaluline preilna. Umbusaldab mind veel, kuid täna teleka ees saime vist sõprdeks. Ta pressis end minu kõhu ja põlve vahele ning ma tundsin, kuidas pika peale tema südame põksumine langes tõktõktõkttõk-ilt, tõkk-tõkk-tõkk-i peale.

Ahjaa, Paks sai omale 2 sõbrannat: Ruti ja Pille. Nüüd mul ongi 3 sõpra. Kolistavad siin oma väikeses puuris, ehitavad omale vist ilusamat kodu. Imeline, kuidas rotid oma elamist disainivad. Poe või ise sinna karbi alla elama. Kõik on paika veetud, magamiskohad on peenelt vaatajte silme eest heintega varjatud, käimla ja vetsurull on inimestele vaatamiseks välja pandud. Ja täna on nad aktiivsemad, kui eile - hakkavad kohanema. Eile pidin neile ise juua andma, kartuses, et nad ei leia seda ise üles, kuid täna on nad õhtu jooksul ise käinud vett korduvalt krõhvitsemas.

Loodan homme korralikuks hakata ning raamatukokku referaati kirjutama minna. VÄGA loodan, et seal mõisate kohta midagi informatiivset on. Siis prindin välja emme mustrid ning kontrollin, kas käsitöö ajakirjades midagi huvitavamat pole. Siis põrutan lastega emme töö juurde. Selle matka sees püüan korjata nurmenukke natuke(KUI veel on närtsimata õisi) + peaks hakkama ajama veel B asja ka.

Ohh... Olen siin OMA kodus. OMA voodis. Mida hing sinult veel nõuda saaks? Ah, tegelikult kuluks ära Veinla eksami tulemused. Pole julgenud vaadata, kad panin väga mööda. + veel mulla tulemused(nii palju, siis sellest reede lubadusest).

Magada tahaks.
Arvutis on nii palju ilusat muusikat, et nagu polekski minu arvuti.
Toas on 6 kasti + 7 kotti. Kolime!!! Kuhu? Koju, ikka koju :)
Arvan, et panengi natukeses silmad kinni. Eile 20 minutiline uni aitas mul terve öö mulla eksamiks õppida. Kuigi kasu vist sellest küll polnud. Mulla poisid oskasid ikka sellised pirukad töösse panna, et tule taevas appi.
Nüüd veel üks! Üks, ainult üks.
Täna peab veel E juurde jõudma ja K-le peab veel tavaari juurde viima. Kuid seekord peab kiiretsi tegema, sest õppida on vaja. Samas, huvitav, mis kell ma üles peaksin tõusma, et kõik hommikul pähe õppida - kas see oleks sama, mis mitte magama minna?

Nii eilse õhtu ajuvõlad:

Louis Armstrong. Nii loll, nii loll, nii loll mälu!!!

Formaliin on mu mälus seepärast: "...konserveeritakse formaliinis laipu ja elundeid, mida kasutatakse õppevahenditena ja muuseumieksponaatidena. " Keegi kunagi rääkis, et laibakumid pidid lõhnama selle järele.

Kloroform Jaa.. Tõesti see ta ongi.

Kahlil Gibran oli too tore mees, kelle luuletus raamatust Prohvet mulle silma hakkas. Ja olgem ausad, mind ei eruta luuletused just sageli.

Teie lapsed pole mitte teie lapsed.
Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tütred.
Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist,
Ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile.
Oma armastuse võite te neile anda, aga mitte oma mõtteid.
Sest neil on nende eneste mõtted.
Nende kehasid võite te varjata oma katuse all, aga mitte nende hingi,
Sest nende hinged elunevad homse kojas, mida teie ei või külastada isegi mitte oma unedes.
Te võite püüda nendega sarnaneda, aga ärge üritage muuta neid endisarnasteks.
Sest elu ei voola vastupäeva ega viivita eilses.
Teie olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse.
Vibukütt näeb märki lõpmatuse rajal ja pingutab teid kogu oma jõust, et Tema nooled võiksid lennata kiiresti ja kaugele.
Olgu teile rõõmuks painduda vibuküti käes;
Sest just niisamuti, nagu ta armastab lendavat noolt, armastab ta ka vibu, mis püsib paigal.

* foto: http://www.myspace.com/tonyvincent
And last, but not least: please meet Tony Vincent. Just for you K :)

Kuna mul on jubedalt halb tuju, siis ei tule siia täna mingit pirukat.
Miks, miks, miks pean mina kõik vitsad omal nahal tunda saama?!? Ma ju püüdsin nii nii nii väga. Isegi kirjutasin siia, kuidas püüan kõik endast anda. Kui sellele mõtlen, siis tuleb kibe maitse suhu. Väga kibe. Kui suudaksin vaid aja tagasi keerata...
Kunagi unistasin, et oleksin jube õnnelik, kui saaksin oma eluaja tagasi keerata ja seda uuesti elama hakata. AGA mäletaksin kõike, mis minuga juhtus/juhtuma hakkaks.
Üks on, aga kindel - mõju on kadunud ja kohe on allakäiku tunda.

Aga siin ta on: La science des rêves(The Science of Sleep)


Seda filmi lihtsalt PEAB nägema. See jutustab mehest ja naisest ja fantaasiast ja unenägudest ja ennast mitte segada laskmisest ja armastusest ja üksteisest sõltumisest ja sellest, et maailmas on kõigile olemas üks inimene, kellega nad sobivad kokku nagu kaks pusle juppi, mis sobivad omavahel. Wach it!

Mõtlen praegu sügavalt ja vist mõtlengi nii, et jätan eilse filmielamuse natukeseks settima, et sellest veel paremini kirjutada ja tegelikult jutustan hoopis oma trennist.

Noh nüüdseks on nii välja kukkunud, et kui käin koeraga jalutamas, siis jooksma ei jõua ja kui jooksen, siis tavaliselt ei jaluta kutsaga. Täna püüan mõlemat teha.

Ühe reegli olen ka enda jaoks teinud. Iga kord ületan oma jooksuaega 1 minutiga.
Kui ma esimest korda jooksin 34 minutit(väikese pausiga!), siis ülejäänud korrad olen suutnud ühe korraga joosta minut aega kiiremini. Üle-eile 35 minutit - peas kergelt surises ja kananahk kõikjal - tunne ei olnud eriti hea. Eile õhtul 36.20 - super hea tunne, kuid kananaha efekt oli jälle platsis.
Mõtlen, et kas 40 minutiline sett oleks liiga hull endale tänaseks seada? Eile ei olnud üldse hull tunne sees - umbes nii, et suren kohe vms... Eks paistab.

Üks jama on veel, et mul on hakanud jalalihased ikkagi peale trenni valutama. Kuigi ma teen venitusi nii pool tundi tähelepanelikult. Lihtsalt ma vihkan piimhapet oma lihastes. Kuid keegi foorumis mainis, et kollanokad ei oskagi alguses ennast korralikult venitada. Noh, mis siin ikka parata :)