29. nov 2014

Enda üllatuseks pean tõdema, et tundsin täna öösel üksi Baltas trammi oodates romantikat hinge ronimas. Külm, mis tahtis võtta sõrmed ja esimene avalik suitsetamine trammipeatuses. Pilves mees mulle lähenemas ja arusaamatuid sõnu karjumas, aga ma ei kartnud, sest tõmbasin oma esimese mahvi suitsust, mille olin just noobina süüdanud. Välgumihkel ei ole kunagi mu sõber olnud, aga õnneks olid sõrmed nii külmunud, et ma ei tundnud seda, kuidas leek enamuse ajast mu sõrmi põletas. Esimene mahv on alati hea, selge. Viimane, aga mõnus kare ja tuleb alati ootamatult. Juba läbi! Ja nii kogu aeg.
Mees läks mööda ja kollase lambi kumas sadas peenikest lund. Sellist, mida muidu isegi ei tundnud, aga oli näha tumeda taeva taustal ja lambivalguse taustal. Minu ümber kogunes hulganisti purjakil noorukeid. Reede ju.
Koju, kiiresti koju, aga trammi saabumiseni jäi ikka veel üle kuue minuti. Jõuab veel ühe suitsu teha. Tramm tuleb, aga teiselt poolt. Tõmban suitsu kopsu topelt, sest trammid ju teadupärast käivad paaris. Mäletan, kuidas Anita selle fakti peale naerma hakkas. Ei käis siis või?
Trammist maha-jälle suits ette. Ma pole kunagi aru saanud nendest, kes suitsetavad midagi oodates, milleltki maha astudes, kuhugi minnes jne... Nüüd ma saan aru. Täiesti hullult imeline tunne, kui järsku mõistad nii paljusid inimesi enda ümber.

Jaaaaaaaa, btw I'm totally hooked!
Küpsiste asemel ostame nüüd Westmanist erinevaid marke suitse, sest see on nii põnev. R-kioskist hommikul ei julge osta, sest endiselt on piinlik. Peabki olema, sest suitsetamine ei ole üldse AR. Who cares, ma pole kunagi olnud täiuslik. Ei saa ka olema nagu näha. Perfektsionism ei ole mu teema. Ma ei ole mingi sõdur tegelt. Lihtne egopaitaja.

Kirjutasin selle nüüd endast välja. Külmakrambid läksid ka üle. Panen selga oma keldriselt lõhnava hommikumantli ja lähen teen veel ühe suitsu. 7. tänasel öösel.

27. nov 2014

Avastasin just enda rõõmuks või "rõõmuks", et olen praegu kuskil sama tumedas kohas nagu aastal 2011, kui jalgealune päris kõvasti kõikuma lõi. Muutused on mind alati kõigutanud. Praegu nagu päriselt ei saagi aru, mis mind nii hullult auku ajab. Võib-olla see, et ma peangi nüüd PÄRISELT suureks saama. Nagu päriselt elan omaette. Tundub tühine, kui nii mõelda, aga märk minu jaoks on suur. Tuleb kõiki oma lubadusi täitma hakata.
Ema ka täna kasutas sõna tuulelipp mu kohta, viidates sellele, et võiksin juba maha rahuneda, sest suutsin jälle ühes lauses öelda, et ma midagi ei lõpeta ja töökohta tahaks hoopis teistsugust tegelikult. Noh, nagu ikka. Püsimatu ja midagi ei lõpeta janiijaniijaniitaon.
Samas nagu ikkagi ei ole see tunne, et nüüd peabki nii jääma ja nii ongi. Maailm on veel nägemata.
Ja siis ma mõtlen, et kas äkki ongi elus kõige tähtsam koguda mälestusi. Elada.
Eiffeli torni taustal emmega sigaretti teha ja veini juua või sõpradega Brandenburgi all piknikku pidada... Õnneks maailm mu ümber on kahe jalaga maa peal ja käsib oma hammasteraha hoida. Buuu... :(
Või hoopis jääda magama laudas heina sees, mille on soojaks kütnud sõber-loomad või joosta hobustega koos koplis ringi ja tunda ennast sama vabana või sügada sea selga või kallistada pullipoissi samal ajal, kui ta püüab sinu taskust oma pika keelega söödavat õngitseda.