Enda üllatuseks pean tõdema, et tundsin täna öösel üksi Baltas trammi oodates romantikat hinge ronimas. Külm, mis tahtis võtta sõrmed ja esimene avalik suitsetamine trammipeatuses. Pilves mees mulle lähenemas ja arusaamatuid sõnu karjumas, aga ma ei kartnud, sest tõmbasin oma esimese mahvi suitsust, mille olin just noobina süüdanud. Välgumihkel ei ole kunagi mu sõber olnud, aga õnneks olid sõrmed nii külmunud, et ma ei tundnud seda, kuidas leek enamuse ajast mu sõrmi põletas. Esimene mahv on alati hea, selge. Viimane, aga mõnus kare ja tuleb alati ootamatult. Juba läbi! Ja nii kogu aeg.
Mees läks mööda ja kollase lambi kumas sadas peenikest lund. Sellist, mida muidu isegi ei tundnud, aga oli näha tumeda taeva taustal ja lambivalguse taustal. Minu ümber kogunes hulganisti purjakil noorukeid. Reede ju.
Koju, kiiresti koju, aga trammi saabumiseni jäi ikka veel üle kuue minuti. Jõuab veel ühe suitsu teha. Tramm tuleb, aga teiselt poolt. Tõmban suitsu kopsu topelt, sest trammid ju teadupärast käivad paaris. Mäletan, kuidas Anita selle fakti peale naerma hakkas. Ei käis siis või?
Trammist maha-jälle suits ette. Ma pole kunagi aru saanud nendest, kes suitsetavad midagi oodates, milleltki maha astudes, kuhugi minnes jne... Nüüd ma saan aru. Täiesti hullult imeline tunne, kui järsku mõistad nii paljusid inimesi enda ümber.

Jaaaaaaaa, btw I'm totally hooked!
Küpsiste asemel ostame nüüd Westmanist erinevaid marke suitse, sest see on nii põnev. R-kioskist hommikul ei julge osta, sest endiselt on piinlik. Peabki olema, sest suitsetamine ei ole üldse AR. Who cares, ma pole kunagi olnud täiuslik. Ei saa ka olema nagu näha. Perfektsionism ei ole mu teema. Ma ei ole mingi sõdur tegelt. Lihtne egopaitaja.

Kirjutasin selle nüüd endast välja. Külmakrambid läksid ka üle. Panen selga oma keldriselt lõhnava hommikumantli ja lähen teen veel ühe suitsu. 7. tänasel öösel.

Avastasin just enda rõõmuks või "rõõmuks", et olen praegu kuskil sama tumedas kohas nagu aastal 2011, kui jalgealune päris kõvasti kõikuma lõi. Muutused on mind alati kõigutanud. Praegu nagu päriselt ei saagi aru, mis mind nii hullult auku ajab. Võib-olla see, et ma peangi nüüd PÄRISELT suureks saama. Nagu päriselt elan omaette. Tundub tühine, kui nii mõelda, aga märk minu jaoks on suur. Tuleb kõiki oma lubadusi täitma hakata.
Ema ka täna kasutas sõna tuulelipp mu kohta, viidates sellele, et võiksin juba maha rahuneda, sest suutsin jälle ühes lauses öelda, et ma midagi ei lõpeta ja töökohta tahaks hoopis teistsugust tegelikult. Noh, nagu ikka. Püsimatu ja midagi ei lõpeta janiijaniijaniitaon.
Samas nagu ikkagi ei ole see tunne, et nüüd peabki nii jääma ja nii ongi. Maailm on veel nägemata.
Ja siis ma mõtlen, et kas äkki ongi elus kõige tähtsam koguda mälestusi. Elada.
Eiffeli torni taustal emmega sigaretti teha ja veini juua või sõpradega Brandenburgi all piknikku pidada... Õnneks maailm mu ümber on kahe jalaga maa peal ja käsib oma hammasteraha hoida. Buuu... :(
Või hoopis jääda magama laudas heina sees, mille on soojaks kütnud sõber-loomad või joosta hobustega koos koplis ringi ja tunda ennast sama vabana või sügada sea selga või kallistada pullipoissi samal ajal, kui ta püüab sinu taskust oma pika keelega söödavat õngitseda.

Tahtsin kirjutada armastuse mullist, milles ma olen nüüd pikalt elanud. Aga ma ei tea, kui tuju mul on, sest tuba on segamini ja keegi ei korista sea minu eest -.-
----------------------------------------------------------------------------------
Nüüd algab jagpall.
----------------------------------------------------------------------------------
Aga ikkagi ma tunnen, et pean selle endast välja kirjutama, sest ammu pole ju ka midagi öelnud, kuigi mõtteid on palju. Ja päris lahe oli mingil hetkel vanu kirjutisi lugeda. Vahepeal tundub nagu see, kes kirjutas ei olnud mina.
Ükspäev noored töökaaslased teisest köögist kuidagi provotseerisid mind ütlema neile, et "... jah, ka teid armastan." Neil muidugi nalja rohkem, kui vaja, aga pidin kiirelt selgitama, et ma armastan enda elu ja nemad on väike osa sellest suurest asjast,ja ma ei saa ju neid välja jätta. Ega nad muidugi maha ei rahunenud vaid lasid edasi-ma tegin neile lihtsalt selle peale silma ja jätsin nad lolli juttu ajama /trollirünnak tõrjutud/
Noh, ma ju TEGELIKULT arvan ka nii, sest vahest ma ütlen suuri asju mida ma ei mõtle. Või ütlen mõtlemata ja tahan pärast tagasi võtta või parandusi teha. Jah tõesti ongi suur asi, mida öelda, kuid mulle hakkab üha enam tunduma, et neid peab ütlema. Kuid seda peab tegema nii, et ei devalveeruks selle suure asja väärtus. Aeg lendab nii kiiresti ja kui sa nüüd ei ütle, siis millal veel. Mul on üks inimene elus, kes lahkus minu juurest enne, kui ma jõudsin temaga tähtsaid asju arutada. Okas jäi hinge.
Aga jah, ma armastan oma elu kogu selle kuumuse ja valuga. Nii hea on. Kirjeldamatult. kusjuures huvitav on see, et see kihk kuhugi minna on hetkeks ära kadunud. Ma olen üle pika-pika aja rahul sellega mis ja kes ma hetkel olen ja need kes minu ümber on lihtsalt kullatükid. Ka need, keda esmapilgul vb selleks ei nimetaks, aga nad on siin põhjusega.
Ollaallaa.

Appi nii nalajakas on eelmist posti lugeda. Kogu see mulje ja meeleolu, mis mul seda kirjutades oli, on nüüdseks kadunud. Nii naljakas, kuidas emotsioon nii kardinaalselt muutuda saab. Ma olen nii õnnelik, et see niipidi läks ja mitte teistpidi. Kirjeldamatu tunne lihtsalt.
Tõestasin sajaga ja üllatasin nii ennast, kui teisi. Ausalt, ma ei saa ise ka aru, et kus kohast see pauk tuli. Ok, ma olin võib-olla ära unustanud, et mul ikkagi oli kogemus ja lisame sinna kompotti ka vähese eneseusu ja värisevad käed.

Kevad saab kohe-kohe läbi ja suvi on algamas. Kõige ilusam aeg on varsti otsas. Loodus õitseb täie rauaga. Nii kahju, et seda kevadist kargust nii väheks jäi ja kohe nii hoobilt kuumaks läks. Hul-lu-lt kuum on keldris tööd teha. Jõhkralt. Higi voolab kõigist aukudest ja kohe, kui tööle asud on palav ja tahaks riided seljast ära võtta ja külma dušši alla minna.
Mai on ikka pööraselt kiire olnud. Kolisin põhimõtteliselt ühes kuus kolm korda + töötundide arv, mis on ka väga suur. Ja ikkagi ei ela ma kohas, kuhu ma püsivalt elama saaksin jääda. Ma ei teagi... Tahaks juba maksta pangalaenu, kui üüri mingisugusele rikkurile.

Kooliga on asjad nii nagu on. Olen praegu siin, kuid praktika tegemiseks ma ei näe mingit võimalust. Vb sügisesel perioodil. Pean ka osad paberid eelmisest korrast ära lõpetama. Sest tegelikult peaks ju vähemalt ühe kooli ära lõpetama.

Ok.

Olen selle oma blogi igapäevane külastaja ja seda tavaliselt päeva jooksul mitu korda. Ma ei taha seda masendavat teemat miljon aastat tagasi kirjutatuna lugeda. See seab kuidagi negatiivse tooni alateadvusse. Ära siit, ära siit!

Aga siiski  ka praegu on kahetised tunded.

Ükspäev käis vennas külas. Rääkisin muidugi enamus aega ise tühjast tähjast enda elus toimuvast, aga mingil hetkel nagu ikka läks teema sellele haisvale kassile nurgas. Sõltuvusele. Ta ütles jumala õigesti, et sellest lahti saamiseks peab võitlema kõigest iseendaga. Kõigest. Pidi lihtne olema, sest sind on vaid üks ja mõistust samuti. Ei ole mingit teist jõudu, mis käsi väänaks ja sunniks neid asju tegema, mida tegelikult nagu teha ei tohiks. Selline mõttelaad tundub kuidagi nii õige olevat. Ma tean ju, et on õige keskenduda positiivsele mitte vastupidi. See raskuse mull, aga nii kergelt puruneda ei taha. Ei, tegelikult ju nii ei ole ;)

Teine teema on, aga see töö teema. Kuigi kõik peaks täiesti ok olema, siis ma näen kõrvalt KUI mõjutatavad inimesed on. Tahaks kuidagi selle nupu neil peas kinni vajutada ja nad oma peaga mõtlema panna. Aga noh, jah... Samas ma ei ole ju tema olukorras. Ja tema jällegi ei ole kogenud midagi teistsugust.
Siiski tahaks talle nii väga öelda, et ta pani eile ikka päris kõvasti üle võlli. Ja see soosingu asi on ka päris tugevalt välja paista. Aga ma tean, et ma jumala eest ei tohiks oma suud paotada, sest siis ma kaotan ka selle vähese, mis mul veel järele on jäänud. Ja ma tean, et mingil hetkel ma plahvatan.
Ma ei taha ennast kuidagi negatiivselt häälestada, sest tean, et ma väga sageli kujutan ette asju, mida tegelikult olemas ei ole. Enese kütmisega saan ka suhteliselt efektiivselt hakkama. '
Aga paha tunne ei taha ikkagi seest ära minna. Peab ennast korralikult tõestama. Hästi korralikult.

Ok.

Elu on vist nii ära kulutanud, et emotsioone tunda on suhteliselt raske. Mingid suured halvad tunded on õnneks peitunud kaitsekihi alla ja parem on, kui nad sealt välja ei saa. Vahepeal midagi immitseb ja magamata öö on siis rohkem, kui kindel.
Rõõm on ka kuidagi devalveerunud. Olen just kui noor, aga tegelikult see aasta tiksub täis elatud veerand sajandit. Võib  küll ju kulutatuna tunda.
Tegelikult on tegu ju tavalise talvekurbusega. Kuigi püüan korrata, et päevad lähevad ainult pikemaks ja see, et "hommikul" ärgates juba välja pimenema hakkab, on mu enda laiskuse ja segamini unerežiimi tulemus.

Ma tean, mis sellise kurvameelsuse raviks aitaks, aga hetkel olen ma suhteliselt võimetu seda täitma ja seda minust mitte olenevatel põhjustel.

Väljas on -7, aga tundub nagu oleks juba -20 platsis. Sokkideta ringi käia ei saa. Täna mõtlesin, et peaks ikka ka muid ruume ka kütma, sest kraanikausist tuleb nii külm vesi, et juua esimese hetkega on võimatu. Seda ma küll ei tahaks, et vesi ära külmuks. Nononon!
Pikalt lugesin siin ühe noormehe postitusi lumeigatsusest. Iga päev põhimõtteliselt postitas lumepilte ja igatsuse hüüdeid. Nüü, kui lumi ja mitte nii külm ilm kohal on, suutis ta juba postitada suvise pildi: "Kuz mu zuvi on?" Oehhh... Aga ma olen rahul. Muidugi ei olnud mul ka selle vastu midagi, et selline sombune sügisilm kevadeni kestaks. Aga no ei saa ka mitte rõõmus olla selle puhtuse ja valguse pärast, mida see siia mudasesse, räpasesse Tallinnasse toob.