Vaatan hirmuga seda aega, mis on mööda läinud eelmisest korrast, kui ma siia kirjutasin. Hei, kas keegi palun paneks sellele kiirkerimisele stopi peale! Noh, kui nüüd ausalt öelda, siis saatus ikka minu elukest natuke aeglustas. Seepärast jõudsingi siia kirjutama. Muu seas sain hea mitu ööd haiglas olla. Valudes ja valuvaigistites. Aga pole hullu, oma süü jälle, et edasilükatavat asja nii kaua edasi lükkasin. Lõpuks nagu ikka enam see ei õnnestunud ja olin sunnitud esimest korda elus operatsiooni lauale lamama heitma. Ärge muretsege! Mul oli kõige tavalisem probleem Eestis, mille pärast inimesi lahti lõigatakse(tegelikult nii hull see ei ole, et kohe skalpelliga pool kõhtu lahti on lõigatud, sest minu sees on 4 imepisikest kassikriimu meenutavat augukest. Praegu tegelt koos õmblustega on nad pigem siilikesed, kuid jah asi ei ole nii hull kui sõnad lahti lõikamine võiks tähendada). Ja tähelepanu sellele, et pole see mitte pimesool va uss. Tuli minulegi üllatusena, et minu haigus on hoopid see kõige tavalisem.
Muidugi sain kohe jälle tõdeda, et mul
on parimad sõbrad, kes kohe esimese helistamise peale järgi ruttavad ja pärast haiglast mu kadunud sokke ja lilli lähevad otsima. No ma ei tea, millega ma selle ära olen teeninud. Härras on ikka aeg ajalt nii tõdeda.
Palju on juhtunud ka vahepeal.
Näiteks üks suur ja tähtis asi on see,e t me A-ga enam ei ole Majaka-kommuuni liikmed. Elu tegi oma väga järsud ja valusad korrektuurid, mis panid asjad võib-olla rutakalt ja järgi mõtlematult liikuma, kuid nüüd siin me oleme. Õnnelikumad kui kunagi varem-oma ilusaskodus. Aga sedagi vist järgmise arvete saamise ajani. Elame nüüd Õle tänaval. Puumajade rajoonis. Telliskivi tänavale-elule väga lähedal. Bussiühendus linnaga on super ja kui isegi tundub, et elame oma töökohast kaugemal, siis tööle jõuame ikka kiiremini. Peab juba hakkama rataste kuulutusi lugema ja raha juba kogun, et see endale soetada. Tähelepanu sellel, et jah, ma-kogun-raha! Tahaks juba nii väga oma väntvurajaga siinseid teid ja majasid avastada. Muidugi võiksin seda ka praegu teha, kuid liikumisvõimalus on nii-nii piiratud ja isegi kui tahaks, siis ei tohiks.
Noh, eelmise lõigu sissejuhtauses kirjutasin, et palju on toimunud. Kuid ju siis ikka ei ole nii palju, et järgmise lõigu teemat on kohe raske välja mõelda.
Ahjaa, mitte vähe oluline fakt on see, et sain aastakese vanemaks. Jälle sain õnne Hiiumaal viibides. See on nii kummaline, kuidas ma juba teist aastat järjest satun koju just sellel hetkel, kui mul on sünna tulemas. Ja seda puhtalt etteplaneerimata. Hiius oli tore, kuid enamus oli ikka asjalik ja sisutihe. Niisama olesklemist oli vähe.
Ma pean kohe siin ja praegu ära mainima, mis mind eriti viimasel ajal linna inimeste blogisid lugedes häirib. Nimelt see veel lõputum vingumine lõputu talve üle. Kullakesed teie õues viibine kestab mingi 2-5 minutit, mis kulub autosse, trammi, bussi peale istumiseks. Vähe on neid inimes, kes peavad näiteks mitukümend minutit pussipeatusesse jaluatama või kelle töökoht asub välitingimustes. Kodus on teil enamjaolt keskküte, mis ei kohusta teid hommikul vara üles ärkama, et enne tööd ahju kütta, et siis õhtul väsinuna koju tulles aknad seest poolt jääs ei oleks. Vabadel päevadel ei pea aega kulutama puude tuppa toomise peale jne... Kõik see luksus, mis on ahiküttega kodudele iseloomulik. Muidugi ma üldse ei alahinda ahiküttega majasid, sest ei ole midagi paremat ahjusoojusest ja puude praksumisest ja ahju peale sokkide kuivama panemisest. Ja veel üks külmade aegade pluss on see, et kõik oma liiksed kilod saab suhteliselt stiilselt ära peita ilusate mantlite, sallide, pükste taha. Keegi ei pea seda imelikuks.
Aga ma lähen nüüd hambaid pesema. Haiglarežiim on ikka veel sees. Kell kuus silmad lahti nagu klõps, sest siis oli kraadimise-valuvaigistamise aeg :)
Ja peab veel mainima, et Mustamäe hommikused taevad on päris ilusad. Hakiliste lisanditega.
