Ma olen toas istudes nii mõneski ilusast hetkest ilma jäänud. Üks päev nelja seina vehel ja nii
    mõnigi ilus taim võib juba oma õitsemis lõppjärgus olla.

   Minu Majaka.

Ühel õhtul, kui olin saavutanud oma antisotsiaalsuse tipu, pidin korraks õue värsket õhku hingama saama. Võtsin oma fotoka, siis ja läksin viisin ta jalutama. Meil oli reedest saadik 3 päeva järjest, 2x päevas toitlustada 80 inimest. Ei ole just kõige kergem asi maailmas ärgata kell 6 ja hakata putru keetma(kusjuures minu jaoks on pudru maitse ÜLI oluline ehk siis panen putru keetes kogu oma hinge sinna sisse) ja siis peale kella 10st toidu ära saatmist hakata hakkima, koorima, tampima, purustama jne... Algul mõtlesin, et see on kergem, et 40-50 inimesele me nagunii ju kord kuus teeme vegan õhtusöögi näol süüa, et mis see 80 siis ära ei oleks! Natuke ikka oli küll. No ja peale seda kõike toidutegemist ma üldse ei soovinud enam sotsiaalne olla ja BAMist osa võtta. Lihtsalt ei jaksanud ja kõik. Eriti võttes arvesse seda, et mul on praegu elus natuke keerulised ajad ka. Mitte ei lähe asjad nii nagu nad peaksid minema.

Nüüd mul tuleb veel teha oluline kõne oma ülemusele, et äkki oleks ikka võimalik nii, et nad ei hoiaks mind kuu aega kinni. Nagunii ma oleksin sellel ajal haiguslehel. Ja minu lugu on ju teistsugune mitte nagu tavaliste lahkujate puhul, et siis tervis ei lase mul ju edasi töötada. Ma ei ole ju kuu aega ette teadnud teatada, et nüüd mu selg enam ei jaksa ja võtke arvesse, et ma nüüd kuu aja pärast enam ei tööta. Lootsin ju ikka paranemisele. Võeh, kohe kuidagi ei taha rääkida selle ükskõikse inimesega. Ja kui ta hakkab mingi vastu rääkima, siis ma lajatan talle täie puuga. Algul ikka moosiks ja siis... Ma muidugi ei tea, kas ma peaksin seda üldse temaga rääkima, kuid eile tundus, et tema otsustas selle minu kuuks ajaks edasi jäämise.

Muidu on ees terendamas imeline suvi. Teeme aga reisiplaane. Märksõnadeks Odessa, Berliin ja Rockycany Tšehhis. Seda kusjuures olematu eelarvega. Ootan juba nii väga.
Kohe järgmine nädalavahetus on tulemas Eesti loomaõiguslaste suvekogunemine. Jeah! Paar head esinejat on isegi seal. Mitte nii nagu üle-eelmine aasta, kui me midagi ise kokku mätsisime ja suurt sellest midagi välja ei tulnud. Ja Uhmardus on maailma kõige ilusam järv ja olen rohkem kui kindel, et sellest saab minu esimene kord ujuda.

Hakkangi nüüd seljakotte endale vaatama, sest hääletamise reismist ei saa olla ilma seljakata.

Nohjah!

With your feet in the air and your head on the ground.
Try this trick and spin it, yeah.
Your head will collapse,
but there's nothing in it.
And you'll ask yourself:

where is my mind

Täna arsti juures plaanilises kontrollis selgus, et pealt võin tunduda päris ilus, aga seest olen tegelikult täitsa mäda. Sain pea kuuks ajaks haiguslehe. See kulub ära, sest asjad vajavad ajamist ja mõned ka selgeks õppimist.

Lasen kõigel valutada, mädaneda, kipitada, voolata, sest mulle on nüüd ametlikult antud luba haige olla. Magan vabalt terved päevad maha, sest nüüd ma tean, et peab. Mul ei ole enam seda tunnet, et ma kedagi seda tehes reedaks või alt veaks. Lasen väikesel päikesel enda sisse minna ja söön palju c-d ja vähem valuvaigisteid. Hakkan oma tühja peakolu, kus praegu ainult sumin, täitma rahu ja vaikuse pakikestega, et neid siis, kui vaja lahti rebida. Kuigi mulle üha rohkem hakkab tunduma, et minu keha saab hakkama selliste tormidega, mida ma ise ettegi ei oska kujutada. Tubli keha mul!

Muidu on vist jälle kevad kätte jõudnud. Kõik mõtlevad reisimisest ja koolide pooleli jätmisest ja uuesti alustamisest ja kõige pooleli jätmisest ja kõige uuesti alustamisest. Tüüpiline kevad-sündroom, I guess. Mina aga see-eest ootan ja vaatan, mida elu-eluke mulle pakub. Siia maani mustmiljon asja. Püüan endast eemale tõrjuda seda mõtet, et aga mis siis saab, kui see ongi liiga suur amps? Kui ma TEGELIKULT realist olles sellega ikkagi hakkama ei saa? Ja see, mida ma endale loon on see tavaline illusioon, milles ma ikka armastan elada. Õigel hetkel valin kapist õige ja elan õndsalt. Mhmh. Ah, ma arvan, et kevad jälle räägib.

Ja nüüd ma olen rohkem kui kindel, et linnas mina rahu ei leia. Ma ei leia siit isegi kõige tavalisemaid asju-sinililli! Sünnipäevadeks käin poest! lilli ostmas. Rattaga pean ettevaatlikult sõitma-sellisest pikast ühtlasest kulgemisest ei saa juttugi olla. KÕIK need lihtsad asjad, millega maharjunud olen ja mida siin ei ole muutuvad miinusteks.

Aga ei, tegelikult ma olen rahulikum, kui kunagi varem. Eriti kui saatus kõik asjad nii hästi ette seab.

Maybe it was wishful thinking then?