Mul on viimasel ajal olnud rohkem aega iseendaga olla. Olen avastanud, et millegi tegemiseks ei pea sa maha istuma ja seda sedaa "tegema hakkama" vaid saab ka oma peas asju ettevalmistada. Eriti hea on see siis, kui töötad mingisuguse sellise monotoonse ühe koha peal seismise ametis. Kuid samas nõuavad paljud asjad just seda, et sa võtaksid erinevate inimestega ühendust, mis omakorda nõuab seda, et sa meiliksid ja helistaksid. See sai ka õnneks pika ootamise peale tehtud. Mina, kes igasugused ametlikke kirjasid elu eest vältida üritan! Hea, et jälle mitte paar päeva enne, vaid lausa 7 päeva enne, kui vaja oleks olnud, said asjad aetud. Üldse on kuidagi jube palju sehkendamist. No, üks õhtu juba tasus ennast ära. Küll väike abi, kuid suurem, kui me keegi lootagi oleksime osanud. Annab ainult indu juurde.

Uus aasta resolutsiooniga on natuke pahasti. Kuigi olen suutnud mõnda asja oma elus juba muutma hakata. Kuid üks päev oli jälle mingi  "minge kõik perse ja mina ise kõige enne" hetk, kuid elame edasi. Loodan, et natuke ettevaatlikuma ja ettenägevamana kui varem. Aga kui ka mitte, siis... oleks see ju tavaline.

Et mitte väga üli positiivne olla ja sellega kuidagi väga klišeesse "uuel aastal olen rõõmsam ja positiivsem, kui kunagi varem" mitte jääda, siis natuke on ka paha olla. Suutsin üleeile A nii endast välja ajada, et ta ei räägi minuga siia maani. Palju õnnne. Meie esimene peretüli. Kusjuures ma ei saa aru. Lihtsalt ei saa ja kõik ning kui ta rääkima ei hakka, siisvast ei mõistagi. Püüdsin olla selline mõsitlikum pool ja asjast kohe rääkima hakata, kuid ju siis oli vale liigutus. Kusjuures meie vaidlus sai alguse sealt, kui A tahtis fb oma konto ära kustudada. Mina laitsin selle mõtte kohe maha ja nii ta läks...

Töösipelgus olen. Mingi pea 60 ületundi. Täna ka kohe mitte kuidagi ei õnnestu neid vähendada. Loodan, et nii läheb kuni märtsi kuuni, sest siis mul pikk-pikk puhkus ja seega ka võimalus peale puhkust palgapäeval rohkem raha saada. Kuigi ma tean, et veebruari kuu jooksul tehakse nii, et kaotan vähemalt pooled tunnid kindlasti. But let's hope that not!

SEDA nimetatakse vene trammiks*

Tahaks hädaldada. Õnneks siin bloggeris seda tehes ei pea keegi teine kannatama minu negatiivse emotsiooni all. Sest tegelikult on meil töö juures kõigil raske. Kellelgi ei ole nagu väga kerge. Lihtsalt on terve hunnik valesid otsuseid ning parandamatuid olukordasid, mis meie elu ikka väga raskeks teevad. No näiteks on meie uues avatud restoranis meil kasutada liiga vähe ampreid ja kõik masinad, mis seal sees on seda arvesse võtmata ka liiga võimsad saanud. Mis, aga omakorda tähendab seda, et me ei saa kasutada meile eluks vajalikke masinaid nii köögis kui ka nõudepesus. Vahest, kui boiler tühjaks saab ja peab külma veega nõusid pesema, on tunne, et no kohe üldse ei tahaks seda sitast tööd teha.

Kõige hullem on see magamatus kuigi kogu vaba aja magan ma tegelikult lihtsalt maha, jääb ikkagi uneaeg liiga lühikeseks-väss on liiga suur. Jaaa seee tähendab seda, et minu kullakallis peavalu on tagasi. Vererõhk va koll mängib mäkra! Peale kohvi lonksu läheb asi alati natuke paremaks. Kuid võib-olla on tegu kohvisõltuvusega.

Järgmise palgaga on planeeritud teha igasuguseid keha tervendavaid protseduure. Jeejee, ootan 9. juba väga.

Tahaks nii, et 8. ei peaks tööle minema ja 9. ja 10. saaksin kodus veeta. Päris Hiiumaal. Samas ei saaks jälle riskida sellega, et tormi tõttu tööle ei saaks. Eelmine kord hullult vedas, et tegelikult ikkagi mind tööle ei kutsutud ja et praam ikkagi kella kahest sõitma hakkas. Ja sõitmisele kulub nii kaua aega, et sellega saab tegelikult teha palju vajalikku.

Olen natuke teinud oma "peab tööle hakkama" asjasid nii nagu oma jõulu postis lubasin. K on ikka nii hea, et ta rõhutas olulisi asju minu elus, mis peaksid muutuma enne, kui ma tahan, et mind tõsiselt võetama hakataks. Nende asjade valmis saamisega ma suudaksin seda tõestada. Muidugi peab kõrvale lükkama selle isepäisuse, et kõik peab ise tehtud saama. Mul on head abilised. Aga lihtsatl selliste loominguliste projektidega on nii keeruline saada ühele lainele. et meie mõtted kõik klappima saaksid.

Muidugi ma igatsen oma hobust. Olen tihti tema peale mõelnud, kuigi minus ei ole ikkagi seda julgust küsida T käest. Samas ma tean, et ma kahetsen elu lõpuni, kui kaotan ta silmist. Kuigi T tahtis, et ma laseksin lahti, et nii on kergem nii loomal kui minul. See on vist sama tunne, kui lapsel minna laskmisel. Sa tead, et tal on kõik hästi, kuid teadmisele lisaks pead seda ise nägema ja küsida saama.

Ah, mis ma siin ikka leelotan. Lähen pesen hambad ära ja loen midagi.

* sõna tramm kasutatakse asutustes, kus tuleb kedagi teenindada, siis kui tekib olukord, kus nõudlus on suurem, kui pakkuda jõutakse. Inimese keeli on trammiga tegu, siis kui on sitta kanti palju tööd.