It's like, I pass through so much bad things, but no one cares about that. They just want me to give advice and when is my time to need help, no one is there for me. People are selfish. I cry a lot because I've been hurt by someone I love and I've give so much to they, but in return I just only had lies. People are liars. I'm not diferent of you, of course we have differences, but in the back, we are the same. We are people. You feel, I feel too. Sometimes you need help, sometimes I need help too. When you're sad, you just want a real friend to give you a big hug. When I'm sad, I just want a real friend to give me a big hug too. We're all the same and we just search one thing, happiness.
--------------------------------------------------------------------------------------------------
Viimase aja tegemised on mind pannud väärtustama oma suhtlusringkonnas tõelisi inimesi. Neid, kes tõesti tegutsevad läbimõeldult kogu aeg. Tõsiselt kadestamisväärt! Mis veel parem on see, et millegi pärast alati kuulavad, kui räägitakse. Nende olemasolu ei võta kunagi minult midagi ära ja samas mind ka mitte millekski kohustades. Niiöelda pluss inimesed. Kes enda olemasoluga ka natuke minu olemist õigustavad. Muudavad mind paremaks.
Seetõttu tegin ma natuke aega tagasi oma tutvusringkonnas suure tagasilõikuspeo. Nüüd, kus ma tajun rohkem, kui kunagi varem, kuidas on surematu iga öeldud sõna ja kuidas kunagi ei unune tegemata tegu, tunnen, et just see oli õige tegu. Miks mul on vaja suhteid, mis minult võtavad ja kui ma midagi tagasi julgen küsida, ei saa ma üllatuslikult mitte midagi. Jah, ma ei ole kunagi lugenud raha või mõõtnud heategude suurust ja seda, siis tagasi oodanud. Aga tundub, et aeg oleks seda tegema hakata.
Sundida ennast suhtlema inimesega, kellest on sul kahju või teha seda lihtsalt seepärast, et oled seda elu aeg teinud. For what? I see no benefit.

Lugedes seda teksti kõike tundub kõik kuidagi väga isekas. Ei hakka siin midagi idealiseerima vaid peabki välja ütlema, et ongi nii. Olengi ego. Mitte keegi ei keela inimestel, kelle mina enda ümber olen kogunud, sama minuga teha, kui ma nende jaoks miinuseks muutun. Elu on liiga lühike, et ise ennast kahjustada, enda ümber negatiivsust kogudes. See on nagunii sinu ümber koguaeg, kas sa tahad või ei.

/paljuvikerkaarevärvilisisüdameid/

Olen ikka kodus. Tundub, et ma alahindasin natuke oma kohaloleku tähtsust. Täna, kui olin empsile öelnud, et lähen ikka homme linna ära, siis tuli voodist ainult üks küsimus: "Kuidas ma hakkama saan ilma sinuta?". Süda hakkas kohe valutama ja oma haiguslehe lõpetamiselt tulin hoopis koju arstiga, kes kahtlustas tal entsefaliiti ja küsis, et miks me kiirabi vahepeal ei kutsunud. No ma ei tea, mida see Kärdla kiirabi ikka teeb. Vangutavad pead ja võibolla ja seda tõesti võibolla panevad ka ühe vale diagnoosi. Aga ma ootan veel natuke ja olen suht kindel, et ma homme sõitma hakkan. Arvatavasti ikka häälega. Põnev saab see olema. Ikkagi Hiiumaa.

Oeh, olen nüüd siin ringi kolistanud ja leidsin paar raamatut, mille olemasolu mind ikka väga üllatas. Nüüd ma ei teagi, kas need kaasas vedada või ei. Nagu elu on õpetanud ei tasu raamatuid koguda, kui sinu elu-eluke väga stabiilne ei ole. Samas mind kohutavalt häiriib see, et mul ei ole raamaturiiulis häid teoseid. On küll emotsionaalselt tähtsad raamatud, kas siis kingitud või kodust kaasa võetud, kuid päris väärtteoseid, kui selliseid pole. Osa olen koju jätnud ja osa olen ära annetanud-lihtsalt liiga tüütu on omada 3 kasti asju, millest 1 on raamatud. Ahjaa, ühte raamatut, ei tegelikult paljusid raamatuid ma ikka ihalen endale väga saada. Ristikivi Päevaraamat ja Hingede öö, sest ma jätkuvalt tunnen selle autoriga hingesugulust, ma ei tea miks, see lihtsalt nii on. Siis oleks mul veel väga vaja mõnda head linnuraamatut, tahaks sellist, milles oleks nii joonised, kui fotod lindudest+midagi, kust pealt saaks kuulata linnulaulu, sest mul on juba aastaid kiiks, et tahan ära õppida erinevate lindude laulud. Lihtsalt oli jube piinlik, kui ma ükskord ei tundnud ära ööbiku laulu.

Tundub, et olen vist koju jõudnud, kui sellised väikesed kodused asjad mind huvitama on hakanud. Ahjaa, üks päev mõtlesin, et mul ikkagi võiks ka kirjutuslaud olla. Kirjutuslaud on mind alati sundinud tööd tegema. Ma muidu põhimõtteliselt elan voodis, aga nüüd on tunne, et tahaks lauda. Ah, aga küll see asjalikku üle läheb.

Loodame.

Noo peab ikka uhkeldama, et minu puhke(khm, haiguslehe)päevad on ikka ülimalt hästi ajastatud. Pean ikka kellegi juures heas kirjas olema, sest need on olnud imelised. Sügis on pakkunud mulle parimat endast. See soojus ja päikesepaiste ja õunad ja marjad ja seened. Muidugi on ka mu ego tõstetud kõrgustesse, sest olen kogu oma kodusoleku aja põetanud oma taudis ema ning toetanud teda igapäevastes tegemistes.

Ma arvan, et sellest sügisehõngust piisab kuni jaanuarini, et minu akud laetuna hoida. Kuid peab tunnistama, et nii tühjad ei ole nad kunagi olnud. Tallinn on nagu käsn, mis imeb energiat. Tulen töölt-magan, magan päeva maha ja lähen jälle tööle ja siis magan, magan, magan, magan. Enam ei ole vahet kus ja kuidas ma silma looja lasen. Ei märka ma enam midagi, mis minu ümber toimub või ei toimu. Ja kunagi ei ole und piisavalt. Muidugi saab ka seda pigistada ja natuke kaotatust tagasi saada. See tähendab, et linn on mulle pakkunud päris häid emotsioone, mis on seotud just inimestega. Hindamatu on ka see, et siin ma olen kohal kogu aeg, actioni sees. Kui vaja teeme koosoleku ja kui ei siis ei tee. Ja kui tahan lähen taimsele õhtusöögile ja kui ei, siis lähen kuulan ettekannet zen-budismist.

Ja ma olin armunud, aga enam ei ole. Ja, siis ma katkestasin ühe armunud olemise minusse, tema ka enam ei ole. Olen aru saanud, et ma armastan, aga mitte nii nagu armsam armsamat vaid nagu õde õde armastab.

Luvluvluv.