Aaapi, mu kõht on nii täis. Ubadest. Oasõltlane.

Kuulasin täna dalai-lama kõnet. Väga palju ma sealt ei leidnud, kuidagi väga pealiskaudne ja lihtne oli. Lootsin midagi erilisemat. Tõsise asemel oli mänglus. Tegelikult peab aru saama, et ta teeb seda asja peaaegu iga päev. Iga jumala päev peab ta ütlema midagi tähtsat ja midagi õiget ja midagi hingeminevat. No täna oli selline rahulikum päev ja ta rääkis peamiselt Tiibeti asjadest budistlikus võtmes. Tore, et maailmas on kõigi jaoks nii pühasid inimesi, kes meelitavad mitu-mitu sada inimest kuulama head.

Mul on ka täiesti kindlalt oma elu pühad inimesed. Nad on need, kelle juuresolek toob rahu ja selguse. Kes muudavad minu täielikuks, aitavad areneda. Kelle puudumine lihtsalt kohutavalt põletab hinge.Poolik olemine ei ole ju tore?! Olen proovinud seda mõtestatada, et MIS see, siis ikkagi on. Jah, seda võib pidada sõpruseks, kuid tegelikult on see midagi enamat. Armastus? Vist jah. Samamoodi nagu ma ei kujuta elu ette ilma pereta, ei kujuta ma seda ilma nende kaheta. Pere vastu tunnen ju mul tingimusteta armastus.

Mõtlen, et see võib juhtuda ka tavaliste inimestega meie ümber. Et nad muudavad sinu kohaloleku täiuslikult tavapäraseks. Nende puudumine viib rutiinist välja. Rutiin, aga on minu jaoks täiuslikus.

Aga ma hakkan nüüd ennast valmis panema. Öö-töö ralliks.

Tallinnas sajab vist taevast kreeke. Kreegid on. Aga mida ei ole, on põõsas, kus nad kasvada võiksid. On ainult valge kõuts. Minu sõber, poole kõrvaga kenadus. Linnukütt.

Rääkides maisematest asjadest. Mehed, suvi hakkab läbi saama ja ma ei ole kordagi veel merre jõudnud. Äkki, siis jõkke? Neei. Loota ju võib. Samas ei ole enam ka nii kuumad päevad, et peaks ajusid jahutamas käima. Aga siiski võiks.

Ja oo minu töö. Ainult ülivõrded. Mul ei ole kunagi nii toredaid võitluskaaslasi varem olnud. Mitte ma ei räägi siin töötamisest, seda on osanud ka eelmised teha. Kuid asi on ivakesi millegis muus. Nagu intelligentsis. Labasus huumorist puudub. Kõik on väga teravmeelne ja konksuga. Ma tegelikult ei oskagi seda öelda. Ahjaa, tuleb üks näide meelde. Koit. Oo mu Koit. Selle asemel, et minna kuskile keldrisse suitsu tegema pausi täiteks, istub tema kolmandal korrusel ja loeb! Ja ei ta ei loe mingit jama vaid Ristikivi eluraamatut. Paks ja raske on see lihtsalt kaasas kandmiseks, aga tema kannab, sest temal on töö vahepeal kahetunnine paus, kus ta saab seda lugeda. Vot selline on minu töökaaslane Koit. Ja enamus nad on mul sellised. Ma ise tunnen end vahepeal tumbajumbana. Näiteks ükspäev selgus, et üks Ilja õpib Otsakoolis kompositsiooni ja teine tüdruk on Eesti mitmekordne meister koolisõidus. How great is that!

Leidsime endale ka lõpuks kodu. Päris raske on viiekesi kõik ühel nõul olla. Eriti sellised ekstsntrikud kunsti inimesed nagu mõned mul siin. Aga hakkama saime! No 360 viietoalise, väeskelt remonditud, high tech korteri eest, mis asub suhteliselt kesklinnas, on ikka väga vähe maksta. Ja kusjuures otse omanikult ja mõistlik mees maksab ise remondifondi ja muu pasa, mis meid eriti ei puuduta. KUI normaalne.
Ma arvan, et seal kummitab. Kuskil peab ju ometigi mingi konks olema. See on lihtsalt liiga hea pakkumine. Ma võtsin oma kaasüürilistelt lubaduse, et kohe, kui mingid imelikud ilmingud peaksid tekkima, siis kolime välja. Mitte ei jää uurima, et mis värk. Varsti saab soola ja leiba! Ma luban seda endale. Antsisotsiaalsus kaob minust varsti.

You've got a mouthful of diamonds
And a pocketful of secret