keegi teine

Alguseks pean kohe ära ütlema, et tegelen praegu asendustegevusega tegelemisega. Oma iselooma vastu ikka ei saa-ilmselgelt pole taltsutatav. Selle asemel, et koristada tuba(mis on juba päris korras) ja pakkida asju oma uue kodu jaoks(jah, 9. uus ta on), olen mina südameni liigutatud. No päris hea vabandus ju. Pesema peaks ka ennast. Aga võib-olla tõesti. Liigutatus ei lase.

Mind liigutab see laul, selle sõnum. See on nii 10-sse. Tegelikult olen ma seda tunnet juba tundnud Karl Ristikivi Hingedeööd lugedes. Seda, et keegi on öelnud nii nagu mina mõtlen. Kuidas see üldse on võimalik on, et keegi paneb nii hästi sinu tunded sõnadesse? Nagu polekski rohkem vaja. Tegelikult olen ma sellest kirjutanud ka, millest see laul jutustab. Aga no ei oska nii hästi. Ilmsegelt ei ole ma mingi kirjanik ja fantaasia teeb ka liiga kõrgeid tiire, et sellel sulest kinni saada.

Ah, ma olen ikka nii õnnelik, et ma selline nolifer olen ja sattsuin kellegi suvalise blogis seda laulu kuulma. See nii sobib sellesse hetke siin. Siin diivani peal, suvine jahe õhk, valge kuu, ehakuma, lahkumise meeleolu, samal ajal jälle kartus sattuda sellesse ringi. Tegelikult see on mul kogaeg. See kellavärgi mutri tunne.

Olengi noor ja peangi edasi liikuma, erinevaid olukordi tundma õppima. Lihtsalt ei saa nii mõelda, et ja nii ongi ja lihtsalt istuda ja asjaga leppida. Mugasvustsoonist ei ole alati kerge väljuda, kuid vikerkaare värvidest mulli tagant võib välja tulla hoopis miadgi ootamatut. Ilusat ja head. Heale peab võimaluse andma enda juurde tulla.

Enesetõestus on see minu jaoks olnud. Et ma olen midagi väärt. Ja uus algus on ka. Restart. Teised kolivad kuskile välismaale, mina ainult Tallinna. Mul ei ole suured nõudmised.

Ja tänase sissekande peategelasest ka - Gary Jules-Mad World. Tegemist, siis kaveriga Tears For Fears'i laulust(mis algsel kujul ei ole pooltki nii hingeminev, kui ta seda on Gary esituses on). Algul ma ei saanud aru, et miks Jules'il just see üks lugu nii hea on ja teised sellised suhteliselt keskpärased, siis leidsin, et tegemist teiste  meeste looga.



Muidugi ei ole ka Donnie Darkol midagi viga. Kuigi üks kurb mälestus sellega seoses varjutab vist selle filmi fantastilisuse. Ei suuda mööda sellest vaadata. Las ta praegu olla rahus. Ja tema on juba nagunii rahus. Kuigi ma ei tea, kas nii noor hing leiabki üldse rahu... Kuid ta ju nagunii on seal samas, kus tema lemmik Donnie. Võib-olla ta ei olegi nii kurb, kui meie oleme.

Oh kurvad mõtterajad. Ma nüüd lähen pesen ennast ja siis pakin natust asju. Eks paistab, kuidas välja kukub. Äkki kukub üldse õega rääkima. Käis too täna jälle Saaremaal. Huvitav-huvitav, mis ta seal küll tegi.

Papah!