Ai, mul pole veel emotsioon üle läinud. Kui jaheneb, siis saan võib-olla kirjutada. Võib. Olla.

Tallinn suutis mind eile emotsema panna. Mul oli hommikul jube kiire. Seega otsustasin proovida, et äkki ma tõesti üle Vabaduseväljaku jõuan kiiremini Raekoja platsile. Ruttan ja ruttan ning järsku märkan-vagun keset väljakut. Siis tuli meelde, et täna on see päev kui lõhuti peresid ning inimhingesid. Sel' hetkel oli see kuidagi tõelisem, kui kunagi varem. Kuidas need pered seal olema pidid.

Tundub, et Minu Elu eestimaisest sarjast hakkab üha rohkem saama uus Ladina-Ameerika seep pealkirjaga Minu Tööelu ja Ei Päevagi Puhkust. Olen seega endale lubanud, et ei tee plaane ega luba ka ennast kusagile. Bye-bye suve kogunemine ja Holland ja 30STM. Õnn, et ma ei ole kaugemale ulatuvaid lubadusi andnud, kui ainult see 2. juuli. Pödilad pihku, et saaksin vabaks. Mul on küll hea töö, kuid juba alguses tehti mulle selgeks, et elu käib töö järgi mitte vastupidid. No ei olnud tegelikult eriline uudis. Nii on ta ju alati olnud.

2 ma siiski teen:
jõuda koju maasikaid sööma
käia ära Liivalaukal u-j-u-m-a-s

Täna on muidu pidupäev. Esimene öö squatis. Lähen, kuigi võiks kodus olla. Trammi oodates käis selline minestuse nõksatus läbi. Magamatus, mis muud. Kuigi panin täna paksu nii, et ila tilkus kella 2-ni päeval(ei-ei, mitte hommikuni).

Aga, kui aega üle jääb, siis see aasta jälle tore üritus tulemas:

Mul on praegu kahtlane tunne, et see, mida teen ei tule mulle edaspidiseks kasuks. Ma JÄLLE ei ole maganud terve öö ja päeval ka ei maganud, sest toimetasin kolimisega. Õhtul neljast tööle ja see lõpeb nii järgmine hommik. Aga õnneks saab töö juures tasuta kohvi ja värki. Äkki hoiab ülal.

Empsil oli vist õigus, kui ta arvas, et ma olen nagu natuke närvi. Mille pärast? Kõik, mida ma linna tegema lähen on juba tuttav. Koht, kuhu ma ööseks ja homsest päriselt elama lähen ka nagu on enam-vähem. Ega ma praegugi ei taha seda nagu väga tunnistada endale, et olen. Aga vist ikka olen. Millest muidu see eilsele magamatusele haiguse tõttu peaks ju täna öösel eriti hea unn tulema.

Äratuseni jäänud 1 tund ja nii 25 minutit. Esimene haigutus tuli. Sõõm pirnimahla selle peale.

Lisan siia ajaviiteks natust pilte, mida ma eile haige kõhuga ülal olles natuke otsisin. Ja leidsin.

 

Ma mõtlen, et äkki on minu fantaasialinnu mõte öökullist kujundada õige. Kuidagi väga imponeerib see lind. Eriti peale seda õuduste-loomapoe külastust. Too vaene isend oli nii ... Ma kohe ei oskagi öelda. Mõistlik oleks õige öelda. Noh nagu need emad, kes lähevad ja kannatavad oma laste eest põrgu piinasid, et need saaksid elada vabalt ja hästi. Muidugi kurb oli ta ka. Emad on ka kurvad.

Äratuseni jäänud 1 tund umbes ja 12 minutit täpselt.

Lasen vist silma korraks looja.

Korraks.

Alguseks pean kohe ära ütlema, et tegelen praegu asendustegevusega tegelemisega. Oma iselooma vastu ikka ei saa-ilmselgelt pole taltsutatav. Selle asemel, et koristada tuba(mis on juba päris korras) ja pakkida asju oma uue kodu jaoks(jah, 9. uus ta on), olen mina südameni liigutatud. No päris hea vabandus ju. Pesema peaks ka ennast. Aga võib-olla tõesti. Liigutatus ei lase.

Mind liigutab see laul, selle sõnum. See on nii 10-sse. Tegelikult olen ma seda tunnet juba tundnud Karl Ristikivi Hingedeööd lugedes. Seda, et keegi on öelnud nii nagu mina mõtlen. Kuidas see üldse on võimalik on, et keegi paneb nii hästi sinu tunded sõnadesse? Nagu polekski rohkem vaja. Tegelikult olen ma sellest kirjutanud ka, millest see laul jutustab. Aga no ei oska nii hästi. Ilmsegelt ei ole ma mingi kirjanik ja fantaasia teeb ka liiga kõrgeid tiire, et sellel sulest kinni saada.

Ah, ma olen ikka nii õnnelik, et ma selline nolifer olen ja sattsuin kellegi suvalise blogis seda laulu kuulma. See nii sobib sellesse hetke siin. Siin diivani peal, suvine jahe õhk, valge kuu, ehakuma, lahkumise meeleolu, samal ajal jälle kartus sattuda sellesse ringi. Tegelikult see on mul kogaeg. See kellavärgi mutri tunne.

Olengi noor ja peangi edasi liikuma, erinevaid olukordi tundma õppima. Lihtsalt ei saa nii mõelda, et ja nii ongi ja lihtsalt istuda ja asjaga leppida. Mugasvustsoonist ei ole alati kerge väljuda, kuid vikerkaare värvidest mulli tagant võib välja tulla hoopis miadgi ootamatut. Ilusat ja head. Heale peab võimaluse andma enda juurde tulla.

Enesetõestus on see minu jaoks olnud. Et ma olen midagi väärt. Ja uus algus on ka. Restart. Teised kolivad kuskile välismaale, mina ainult Tallinna. Mul ei ole suured nõudmised.

Ja tänase sissekande peategelasest ka - Gary Jules-Mad World. Tegemist, siis kaveriga Tears For Fears'i laulust(mis algsel kujul ei ole pooltki nii hingeminev, kui ta seda on Gary esituses on). Algul ma ei saanud aru, et miks Jules'il just see üks lugu nii hea on ja teised sellised suhteliselt keskpärased, siis leidsin, et tegemist teiste  meeste looga.



Muidugi ei ole ka Donnie Darkol midagi viga. Kuigi üks kurb mälestus sellega seoses varjutab vist selle filmi fantastilisuse. Ei suuda mööda sellest vaadata. Las ta praegu olla rahus. Ja tema on juba nagunii rahus. Kuigi ma ei tea, kas nii noor hing leiabki üldse rahu... Kuid ta ju nagunii on seal samas, kus tema lemmik Donnie. Võib-olla ta ei olegi nii kurb, kui meie oleme.

Oh kurvad mõtterajad. Ma nüüd lähen pesen ennast ja siis pakin natust asju. Eks paistab, kuidas välja kukub. Äkki kukub üldse õega rääkima. Käis too täna jälle Saaremaal. Huvitav-huvitav, mis ta seal küll tegi.

Papah!

Kaootiline on see sõna, millele tulin eile järjekordset hääletamis-seanssi tehes, kui hakkasin oma viimase aja elu peale mõtlema. Seda seepärast, et mul oli vaja jõuda 4-ks linna oma uue töö esimesele õppepäevale ja nagu raudpolt pidi kohe minu lemmik Murphy kullake minu tegemistesse sekkuma. Ma pole vist kunagi nii kaua teeääres passinud, kuid ÕNNEKS on olemas hiidlaste lemmikud saarlased ja nii hoolitsevat küüti pole mul veel  varem olnud - otse Viru väravateni toodi :)

Noo ja nüüd ma kõlgun siin kahe linna vahel. Või oleks õigem öelda, et hääletan. Rongiga sõidan ka. Rongis on hea magada.

Aga tähtsad otsused juba sünnivad vist. On juba sündinud.

Mulle tegelikukt see mõte Tallinnas elamisest üldse ei meeldi, aga kui kooliga kõik korda saab, siis kõik asjaolud ütlevad mulle, et ikka peaks hakkama meeldima. Ei tea-ei tea. Kõhe kuidagi.