18. apr 2011
7. apr 2011
Ma ei saa asjadest aru. Kui me oleme hingelt korralikud, siis mille jaoks see korralagedus meie ümber? Kui me oleme hingelt kõhnad ja all about mood, siis mis kuradi pärast poodi minnes haarab käsi KÕIGE järgi, mis on rasvane ja kaloririkas. Kui ainuke asi, mid meid rõõmsaks teeb on suhtlemine, siis mille jaoks see eraldatus ja igasugusest kommunikatsioonist välja lülitumine? Kui su elu on täiuslik ainult, siis kui sa armastatutele haiget ei tee ja in real life ikkagi suudad seda korduvalt korraldada? Selleks ei ole palju vaja, piisab vaid, et mitte kuulata.
Kas see on see minnalaskmine, millest olen vaid kuulnud? Mis minnalaskmine? Pigem hoolimatus. Jah, seda ta on.
Ja miks ma ei ela maailmas, kus unistused ei maksa midagi?
Kas see on see minnalaskmine, millest olen vaid kuulnud? Mis minnalaskmine? Pigem hoolimatus. Jah, seda ta on.
Ja miks ma ei ela maailmas, kus unistused ei maksa midagi?
3. apr 2011
Ja nüüd võtangi keset päeva oma voodis vedeledes...
... päikest :) Ps. N ma nüüd saan aru MILLEST sa ilma jäid. Rõdust. Pole just suurem asi mugavus ka ;)
Taevas on kevadsinine. Salakaval kevadtuul puhub uksest sisse. Jajah just see tuul, kes tuleb nii märkamatult ja tavaliselt nina tatiseks teeb. Ajab aevastama.
Ceesu ka võtab päikest.
Ceesu TÕEPOOLEST võtab päikest. Päikesekoer.
Tahtsin veel kirjutada sellest, et lõpuks on Anne kanalile ka vesi peale sulanud. Oli ka aeg, sest Emajõgi voolab juba ammust aega võimsalt. Ja, et ma tõin ära PP-st oma filmi. 10-st minu tehtud kaarist 6 kaadrit on idexi järg enam-vähem. Ja mis on veel naljakas on see, et ma vist tegin need pildid 1-2 aastat tagasi kevadel Tartus. Pildi peale on jäänud konnade metsik laul ja postkaardid Emajõest. Ma ootan veel natsa aega ja kui kevad nagu korralikult kohal on, siis ostan filmi ja lähen rattaga sõitma.
Ükspäev Baccara juuest tulles istusin mingile maailmalõpu bussile ja sõitsin sõna otseses mõttes kõige lõppu. Avastasin, et Tartu on ikka mega suur. Ja see tänavaromantika! Karlova ja Ropka!! Kõik need väikesed majad. Ma olen vist nii lapsik, et ma ei suuda iga vähegi räämas maja vaadates, jätta unistamata, et seal võiks ju elada... KUID siiski linn ei ole minu koht. Ma ei kujuta ette, kuidas ma seal Ropkas omaksin imeilusat väikest haldjamaja ja siis aeg-ajalt kihutaks sellest mööda SUUR koletis-rong. Eiei. haldjamajad kuuluvad metsa. Ja mina ka. Mina olen Shrek.
1. apr 2011
Oooeeeeiiii... öö ja päev on lootusetult sassis. Kui ärgata kell 2 ja mõelda, et on hommik. Tegelikult eriti ei põe, sest eks see aeg sõltugi ju meie kõigi ajagraafikust. Mõni armastabki tööd öösiti teha ja mõni on totaalne hommiku inimene (vähe, liiga vähe on selliseid inimesi). Ma olen igavesti pahaks pannud neile inimestele, kes endast erinevaid on mõnitama kippunud. A la magad poole päevani seega oled laiskvorst. Ah, kurja mees sa peaksid teadma millal ma magama läksin! Ja panen edasi pahaks.
Täna oli veel väike jess!jess!jess! tunne, kui avasin ilm.ee ja vaatasin nädala ilmaprognoosi (kuidas küll minu uue ajuga arvut teab, et ma just Tartu ilma teada tahan?) ja see lubas nädal aega pluss kraade. Ooo armuline kevad tule juba ometi. Kuigi samas jällegi peab tänulik olema, et väljas ei krabista -20 või vastupidi +50. Peab tänulik olema. Peab. Varsti on see hetk, kui saan oma rattarulli Rõõmu teelt ära tuua ja sellega rallima hakata. On ikka jumalik tunne see, kui ei pea bussi ootama ja lokk lehvides Riiamäelt alla kesklinna poole vuhised (juhul kui ikka kõik põhupead on aru saanud, et rattatee on rataste jaoks ja et kui kimada 20-30 km/h kiirusega allamäge ja järsult pidurdada, siis käib lihtsalt rattaga külili karpõmm) ja oled vaba. Muu kuukaart saab nüüd 16. läbi ja ma vist uut ei osta.
Ahjaa, ma ei olegi vist vestnud seda, et mu elu esimene suur kontserd-desert saab olema 21. juunil Lauluväljakul. Marsilt tulevad need mehed, kes mulle laulma hakkavad. Pm ma olin vist üks esimesi inimesi, kes sinna pileti ostis. Ostsin ju enne seda, kui need müüki jõudsid. Mis veel kõige naljakam on see, et lisaks enda piletile lunastasin ma ka ühe oma discopepust klassiõele/sõbrantšikule, kellest ma EVER ei oleks oodanud, et ta marsimehi kuulab. No maailm on üllatusi täis! Selle peale jääb ainult öelda, et vähem arvamist ja rohkem teadmist!
Pakaa kabarjantšikud!
Tellimine:
Postitused (Atom)