Emotsioon

Tavaliselt, kui oli selline vinge tormituul akna taga puhumas, hakkas mul süda valutama oma hobiku pärast. Noh, ta ju ikkagi oli lageda taeva all, kuid varjumis võimalusega heinarullide vahel. Samas see ei ole ikkagi SEE. Täna korraks torkas harjumusest südamesse, kuid siis tuli meelde, et ta on ju nüüd soojas tallis koos oma uute sõpradega.

Ah, mulle just meenus, kuidas Bon eesleid vaatas. Nagu ilmaimet. Noh, ega ma ka neid nii päriselt varem polnud näinud. Vaatasime mõlemad silmad punnis. Noh, mõni suutis seda natuke rohkem peita :)

Jube hea tunne. JUBE hea. Hea ja jube korraga? Pigem domineerib ikka hea. Jubedusest pole märkigi. Lihtsalt sõnadekombinatsiooni eest jube hea on kunagi keegi peksa saandu, kui mõistmatud mehed on seda ütlemist kuulma sattunud.

Mis ma siin ikka kirun, jälle -1 probleem. Veel on jäänud üks suur ja üks eneseületusega seotud probleem.

Ma ei tahtnud üldse joriseda. Tahtsin lihtsalt kirja panna selle päeva, mil mul üle pika aja oli nii hea olla, et ma ei suuda seda lihtsalt kirja panna. See positiivsus, mis ma Boni uuest kodust sain ei ole lihtsalt normaalne. See oleks nii nagu ma oleks taevasse sattunud. Kirjeldamatud energialaeng. Ja kui ma kunagi olen öelnud ühegi hobu-inimese kohta need sõnad, mida ma nende kohta ütlen, siis ma kustutan selle eelmise inimese sellest nimekirjast, sest nemad on ikka nii üle. Üle pika aja midagi positiivset. Loomulikult oli hobuse käitumine ka positiivseks laenguks. Sellega, et ta kohe treikusse läks algaski positiivsus, mis lõppes alles täna hommikul. Tegelikult lõppemine on liiga vale lause, sest see ju kestab mu südames edasi.

Nüüd lähen Mterosse ja saan sealt ühe võileiva ja natuke internetti ja uurin, kas ma saan koju ka neti või pean jäämagi käima kuskil laenus. Mis muidugi ei ole paha mõte ka. Aga natuke ebameeldivam, kui see eelmised korrad on olnud, sest ma elan nüüd linnast suhteliselt kaugel. Tore oleks, kui tele2-e variant oleks ilma lepingutasuta oleks. Poleks, oleks. Oleks ja Aleks.

Oeh, ma ärkasin eile nii hea tundega üles. Usun, et see oli rohkem ikka selle pärast, et ma head und nägin et mitte öelda, et oli kätte jõudnud see hommik, kui endale arvuti saan.

Olin koos Klarikaga Genialistide klubis Biffy Clyro kontserdil. Kontserdikoht oli selline väike ja kitsas ning mina lubasin kõigile alaealistele küünarnukiga pähe virutada, kui nad trügima peaksid hakkama. Aga noh, see ei ole veel kõik, et me kontserdil olime, minu imelik alateadvus suutis mind koos Simon Neiliga tantsima panna. See oli nii reaalne tunne, ma tundsin iga sammu ja seda, kuidas ta mind juhtis. Välja nägi ta selline nagu ta on oma videos God and Satan ehk siis enne seda aega, kui ta ära pleekis. Seljas oli samamoodi valge ülikond. Muidugi oma unenäos rääkisin nii head inglise keelt, et ei jõua tagantjärgi ise ka ära imestada ja noh, muidugi tantsida oskasin ma ka. Mul päris elus on raskusi, kellelgi ennast juhtida lasta. Juhiksin ise ennast hea meelega :)

Mõtlen Klarikale peale tema viimast sissekannet üha rohkem ja rohkem. Nüüd, kus mul on oma pisike, loodan temaga jutule saada, sest tema blogi sissekanded ei ole just kõige informatiivsemad. Või õigemini jätavad üles küsimusi. Aga võib-olla ei ole ta oma peas ka veel nendele küsimustele vastuseid leidnud või otsustele jõudnud.

Homme kell 4 algab üks seiklus, millist mul never-ever varem ei ole olnud. Kolime Boniga mandrimaale, kus teda oodatakse väga palju. Kaks märksõna, mis mind kõige rohkem hirmutavaad on pimedus ja 3 aastat treileriga mitte sõitmis. Aga peame, siis pöidlad pihku nagu ikka.

Annan nüüd lastele oma arvuti. Nad on kõik meil haiged. Ja ma mõtlen kõigi all kõiki.

Vihkan neid pikki puhkepäevi . Ilma arvuti ja sõpradeta ei tee ma midagi paremat, kui söön ja töllerdan teleka ees.

Muidu on kõik enam-vähem ok. Paar risti on kaelast ära saanud, kuid mulle hakkab üha enam tunduma, et kuskil on keegi, kes tunneb mõnu nende juurde toksimisest ja minu kaela riputamisest. Paistab üsna väsimatu tüüp olevat.

K-ga on saanud linna peal olla ja häid sööke söödud. Lõpuks nägin oma silmaga selle nö konserv-hummuse ära. Vedeles seal Kaubamaja delikatesside riiulil, kuhu ma never ever ei oleks osanud vaadata. Kallis oli teine, kuid mu meelest päris hea, selline kreemjas, millist ise päris saumiksriga ei saa teha.

Tundub, et Findus-Riho von Triibulisekalatapja vaenlane nr 1 on minu vatitikk, millega ma vaseliini ninna panen. Kuidagi suudab ta selle, kust iganes välja koukida ja südamest hävitama hakata. Muidu kuuluvad ka sinna vaenlastest koosnevasse nimekirja ka rohe-valged sokid, plõnniga pehme kala, niidikera ja mu armas mobiiltelefon.

Tegelikult täna hommikulhakkas minu tuppa väike päikesekiir paistma. Vaevaliselt, kuid ikkagi!

Ma olen inspireeritud. Tänu kohvi mõjule, mis hoidis mind kella üheni öösel ülal ja telekat klõpsutades sattusin LP liveile, kus nad esitasid lugusid oma uuelt plaadilt. Vana arm ei roosteta nagu öeldakse. Ja see uus kuub, mis vana seljas on, on tõsiselt huvitav. Oleks nagu uus, aga sams vana lõhn on juures. Ja kurat, kuidas need poisid laulda oskavad! Seda mitte ainult stuudios vaid ka laval. Ma hindan väga neid artiste, kes just liveis suudavad elamust pakkuda, sest kes ei suudaks rahulikus keskkonnas ilusti laulda?!?

Nüüd on mul vist uus kontsert-unistus.

Hah, imelik, kuid minu horoskoop läheb vähemalt aasta alguse kohta päris pihta. Lugesin wara-vebist ka looma aasta kohta ning ka seal ennustatakse mulle uut töökohta. Niiet poisi ja tüdrukud pöidlad kõvasti pihku. Kõõvassstii.

Jah, jah. jah!