Enam ma ei salli seda ämblikku, kes meil wc-s paremal üleval nurgas, teise ämbliku all elab. Viha tuleb peale, kui hädale lähen. Ta sõi kaks päeva järjest ühte oma naabritest. Nüüd on laiba kuskile maha tõuganud. Mõrtsuk-ämblik! Arusaadav ämber elukohavalikuga seoses. Neil ju ei ole kärbseid. Pole ju ämblik, et teda mõista.

Aga mina ei ole liigikaaslast söönud ja mul on väike silmapõletik. Ei mäletagi, millal viimati oli selline asi nagu ärgates poole silm kinni rähmanud. Tunnen, et haigus kuskil sees vindub. Hommikul pea jubedalt valutab ja silmad ka. Madal vererõhk? Peale söömist on nagu kõik ok. Käisin isegi koera täna hoidmas. Kusjuures hommikul ma mõtlesin, et ei saa üldse voodiski välja.

Nõrk.
Nõrk.
Nõrk.

Tugev ainult ratast lõhkuma. Sõitsin koera juurde minnes oma kaheksas tagumise ratta veel rohkem kaheksaks. Enam ei jaksa sirgegi maa peal vändata. Kannatan veel homse koolis käimise ära ja siis, kui võimalus tekib viin hooldusse ja küsin, kui palju läheb maksma ratta täiesti korda tegemine. Ise vaikselt nõiun siin, et veeeeeeeeel ei tuleks lumi maha. Tahan rattaga rohkem kui kuu aega Tartus veel ringi vurada.

Tegelikult olen tugev ka olnud. Kooliasjad sain esitatud õigel ajal. See on minu jaoks VÄGA suur asi. Piinlesin vist kolm päeva, aga hakkama sain! Siis tuli välja, et õppejõudu polnudki tol' esitamise päeval, kellele töö viia. Kuid see ei olnudki tähtis, vaid see, et ma tegi töö ÕIGEKS AJAKS ära.

A televusseris on valimise saade. Meite oma räägib ka seal. Vähe räägib!

Imelik, et kui on loodud ideaalsed tingimused, mis minu puhul on järgmised:
- hommikul kaua magamine ehk õhtul und ei ole
- üksindus - korterikaaslased läksid kuhugi ära
- koolitööga EI VIITSI jännata, kuid selle kuhi hakkab kergelt üle pea kasvama, sama teeb ka must read raamatute hulk
- päeval meeletutes kogustes söömine
- tööl/koolis mitte käimine tööpäeval
Vot SIIS on vaja eneseanalüüsi teha( see on öeldud eneseirooniliselt ja natuke emalikult tänitavalt).

Olen nii hale. Hale, hale hale. Kuigi kõik peaks ok olema, on ikkagi kuidagi hajevil tunne - fookusserimata - udune. Ma ei saa aru, kuidas ma ei suuda ennast kätte võtta. Lubasin täna päev otsa endale, et teen täna kaks koolitööd ära, et homme on, siis hea lebotada, aga jõudins ainult nii kaugele, et veendusin, et raamatukogusse ma minema ei pea - internetis kõik analüüsiks vajalikud artiklid olemas.

A, et millega ma, siis tegelesin. Tahtsin wordpressi blogi keskkonda ise hallata ehk, siis kusagile serverisse loodud domeenile luua oma wordpressi päeviku. MIKS ma seda tegin, oli see, et .org annab palju rohkem kujundusvõimalusi, kui .com. Lõppes asi sellega, et olles viis tundi üleslaadinud igasuguseid wordpressi faile sain teada, et zone.ee-s ei ole lubatud/ei saagi wp kasutada. Haha. Hale. VÄGA hale. Ikkagi ei saa selle peale idagi parata, et olen kujundusfriik.

Eile joonistasin jõulukaarte. Valmis sain ühe. Päevavalguses ei olnud see ka ikkagi täiuslik. Vähemalt sain LÕPUKS ühe valmis. Küsimus tekkis ka, et kas inimesed ostaksid mustasid jõulukaarte? Punane/roheline kartong sai otsa ja alles on suur A1(?) must. Kui ma kuldse/hõbedase pliiatsiga midagi peale kritseldaksin...?

Meil on nüüd kodus kaks täiesti vabapidamisel rotti. Enne kolistasid hiired ringi, nüüd aga rotid. Üks öösel/hommikul 3 tegid mulle kahekesi rünnakut - ronisid mulle teki alla ja hakkasid kõdistama. Mitu korda tõstsin jalad ja teki mujale, kuid ikkagi oli vaja kiusama tulla. Mind päästis ikkagi kavalus - mässisin oma jalad kõvasti teki sisse ja enam nad ennast sinna alla ei pressinud.

Kuna mul televiisorit enam oma toas ei ole, siis elan praktiliselt kogu aeg internetis ning jõuan käia peaaegu kõigil mõttetutel uudiseportaalidel.

Noh, oma igavuses jõudsin ka BBC mingisugusele lehele ja leidsin sealt uudise, et kuskilt Paapua Uus Guineast avastati maailma suurim rotiliik. Juures oli ka video. Minu ainuke mõte, nähes, kuidas mingid suvalised onud amazing, amazing karjudes, rotil sabast tirisid oli see, et jookse vaene elukas ainult jookse ja ära mitte mingil juhul tagasi vaata. Ise need mehed veel rääkisid, kui kartmatu too olend inimese vastu on. Arvatavasti oli see selle isendi jaoks tema elu halvim päev-kohtumine inimesega. Nüüd istub ta kuskil puuris ja on kõigile vaadelda, röntgeniseerida ja muul viisil torkida. Sest sabast see suur mehejurakas vaevalt lahti lasi. Vaene loomake. Muuseas istuvad puurides ka krooksuv kala ja hammastega konn. Palju õnne inimkond!

A, selle Whale Warsi viimase hooaja viimase osa jõudsin ka lõpuks ära vaadata. See on see, kui koolis on ainult 2 tundi loengut. Või noh, õigemine üks praktikum. Mulle jättis too teine hooaeg natuke magedama ja kurvema ja jõuetuma mulje, kui esimene. Eks nad ise ka tunnistasid, et nende võidud ei olnud enam nii suured ja vastutegevus oli kuidagi jõuetu, sest japsid olid arendanud täie tõsidusega oma kaitsetehnoloogiaid. Loodan, et kolmas tuleb see-eest parem ja, et nad suudavad päästa veel ja veel rohkem vaalasid.

Öö on õues.

Ah, mis ma siin Tartus ikka teinud olen nii väga põnevat... Natuke rattaga ringi sõitnud ja koolis käinud ning omale tööd tekitada üritanud.

Tahtsin veel kirjutada, et Tartu on üks imeilus linn ja üks parimaid rattaga sõitmiseks. Isegi minule, kui linnasõidu amatöörile. Tunne, kui sa sõidad järsust mäest vähemalt kaks minutit täiskiirusel alla, on lihtsalt midagi, mida ma ei suuda kirjeldada.

Varsti on sügis ja, siis on Tartu veel ilusam.

Ahjaa ükspäev käisime minu korterikaaslastega seenel. Nüüd peangi riisikaid kupatama minema.

Ciaó!