Lõin täna arveid kokku ja pidin peaaegu pikali kukkuma, kui märkasin palju ma E-le jälle kantinud olen. Sad but truth. Tean, et igal ühel tuleb meil aeg, kui peame kõike andanud hoolimise tagasi peegeldama - kahju, et minu aeg nii kiiresti peab tulema. Tegelikult võib-olla ei ole ka kahju.

Nii, goal nr 1-st, siis.
Täna on olnud ploho, ploho, ploho päev.
H: 2 v/l
2 tassi kohvi + suhkur
L/Õ/Ö: suur pannitäis praekartuleid + sibul + šampiljonid + ämbirga õli
Ö(jah, olen öö-režiimil ja midagi ei õppinud!!): 1,25 l morssi - igatsen vedelikku, kohe on näha, kui ei joo.

Trenniga on lood nagu nad on. MITT MIDAGI EI OLE LIIGUTANUD!!
Aga, siis kui ma veel käisin, siis kiskusid sääremarjad krampi. What the heck?? MINUL ja krampi. Mingi 21 minutit jooksin krampis jalgadega.
Nüüd püüan oma jooksmistretti pikendada 40 minutile ja peale seda korralikult venitada. Muidu tuleb jälle selline killer lihasvalu, et karju appi.

Tööst ja muust. Alustasime B-ga oma väikest "äri". Isegi lehes olime(mina jutuga ja tema pildiga). Aga seniajani ei ole keegi reageerinud. Ainult 1. Aga Nelli oli armas ka. S
Muidu sain endale tööd. Valgamaal, Kuigatsis. Jipikajee. Muidugi tähendab see seda, et ma pean ennast kohutavalt kokku võtma, sest seda oli näha Co-s töötamisega, et ma ei suuda üle tee asuvasse töölegi vahest minna(mitte, et ma oleksin puudunud - kohusetunne ei luba noh!). Loodan, et perenaine minuga rahule jääb. Kuigi juttude järgi on ta mul päris karm ülemus. Tema jaoks pean isegi pingutama ja öko-poodi minema. Vaatab kas jõuab. Hommikul kohvi kõrvale uurin neid öko-poe asukohtasid siin Tartus. AGA, mis kõige tähtsam see töö aitab mul GN1-te saavutada.

Eilne ja tänane päev kulus langevarjurite vaatamisele. Nad on nii toredad.

Mõtlen, et teen oma blogi mõneks ajaks. Arvan, et kuni suveks kättesaadamatuks. Kuna mul on suveks plaan ja ma ei taha sellest praegu kirjutada. Kui suveks välja ei tule, siis kustutan KÕIK postitused ära.

Praegu muretsen ainult ühe asja pärast. Homme paistab, kas läheb natuke paremaks või ei. Siiamaani olen sundinud ennast suhteliselt rahulikuks, et ju kuidagi ikka saab, kuid kui Reeni ka mind aidata ei saa, siis on ikka täiesti P. Aga nüüd, kui kõik hästi läheb, siis peab endale aru andma, millise vastutuse ma enda kaela võtan. Millise vastutuse teiste ees. Aga olen ju koguaeg tubli samas olnud. Miks ma ei peaks seda, siis edaspidi olema. Püüan seda kooli käimist võimalikult pikaks venitada, siis saab see majanduslangus ka läbi ja ma saan endale hea töökoha. Aga see-selleks. Rahajutud on rahajutud.

Praegu, minu goal nr 1 on suhteliselt soikus. Täna jälle oli bad-bad-bad day. Mõtlen, et ostan kaubamajast coca ja õuna, kuid välja kukub: coca, 2 õuna, 3 saiakest ja sojajook. Viimane osutus ka võimatult magusaks, lootsin, et see on mahe ja janu kustutav. Aga hakkan aru andma siin ja saan asja joonde nagu ma kunagi sain.

Täna:
2 võileiba - võiks olla rohkem rohelisega, kurk ja tomat olid kapis olema, sinepita
hommikuhelbed - kuna vl oli, siis need võiksid ära jääda
kohv - no suhkur võiks olemata olla
3 saiakest - no, no, no - miks sa jooksed?? need 3 ongi üks kord pingutada!!!
2 hek - noo, sooja sööki tegelt polnud niiet suhteliselt rahuldav
1 coca - see ei olnud isegi zero või light, aga tee oleks ka magusaisu leevendanud

Üldjoontes homme veel õpin eksamiks ja siis jooksma. Vaatan, kui tubli ma olen täna õppimisega ja siis back on the track!

Tema on tore. Mul on hea meel, et minu ja tema teed korra ühel rajal kohtusid. Loodan, et kohtuvad veel ja veel ja veel. Kunagi. Vaimukas, arvestav, südamega. Mõnusa, suure ja soojaga. Kõige toredam on see, et tundub nagu ta mõtleks minu peale. Kindlad tõendid puuduvad. Vahest isegi kulutab kogu oma tähelepanu minu peale, st. kui teised lihtsalt kuulavad, et kuulata, siis tema kuulab ka päriselt.Mind ja teisi ka. Tõendid olemas. Ta mäletab, mida ma eile tegin või ütlesin või tegemata jätsin. Ja teeb seda täna, mida ta eile lubas. Mingit suusoojaks ütlemist ei ole. Teda lihtsalt kuulad ja kuulad tema rahulikku häält ning asjalikku juttu. Kuidagi eriline tunne on, kui ta ütleb teistele, et ta ei tule nendega vaid jääb meiega. Super! Arvan, et ta läks mulle südamesse, sest ta on paljuski minu moodi. Ikkagi 25. veebruaril sündinud.

Tema on särav. Eriline isiksus. Täesti teistmoodi. Olen väga rõõmus, et ma lõpuks ta omaks võtsin. Ta andis mulle palju, ise seda mõistmata. Ma ei ole kunagi selliseid lollusi teinud. Mõned jäid isegi järele proovimata. Vahel on vaja selliste inimestega kohtuda, et aru saada kui kammitsetud just sinu maailm on. Siis saad aru, kui piiritletud on nii sinu, kui sind ümbritsevate mõttemaailm. Enamikul ja see on kole. Kõik teistsugune on vale, kuigi tegelikult on vaja lihtsalt kaugemale näha Ja vahel on vaja natuke rohkem kooriku vahele ennast ajada, et mõista, et ka sellised inimesed on täiesti omal kohal vajalikud. See jutt mis sealt kooriku vahelt välja hakkab lõpuks voolama... Algul on nagu ikka eelarvamus, kuid kui anda ajale aega ja ise mitte seda ära unustada, siis võib tulemus olla sõltuvust tekitav. Nüüd ma ei saagi enam temata elada.

Nemad ongi kaks päikest, kelle peale olen nüüdseks igatsusest peaaegu iga päev mõelnud. Praeguste prognooside järgi me enam nii pea ei kohtu. Kuid lasen ajal voolata ja loodan hingest ning tean, et ükskord on meil jälle nii tore, kui oli meil siis.