Ärkasin täna knopka selja all. Mis asja see peaks tähendama?? Lihstsalt knopka voodis. Ohtlik flirt.

R läheb neljapäeval koju. Ise ka veel ei usu seda. Koduuuu... uuuu... uuu... uuu...

Täna vihmas "jalutades" ja eetika keskust otsides leidsin päris toreda poe. Jee, saab jälle uues kohas oma raha kulutamas käima hakata.
Esoteerika on äge. Kuigi mul raha ei ole, siis ostsin endale Apollost käejoonte lugemise raamatu. See on asi, millesse ma usun. Nii palju kui ma olen jõudnud lugeda(need kohviga veedetud unetud ööd) on kõik täpselt paika läinud. Kõik käte kuju, sõrmed ja "käevõrud" jne...

Hakkasin täna keset raekojaplatsi, hullusid tudengeid vaadates, mõtlema, et mul on nii palju unistusi ja ma ei tee nende täitmiseks mitte midagi. Noh alustame kas või näiteks selliste väikeste igapäevaste lubadusdega endale, et koristan täna toa ära ja õpin filosoofiaks(ostsin isegi endale rohelised märkmepaberid ja nüüd on mul arvuti peal suur kiri:"Õpi filosoofiat!!!!") ning enam raha ei kuluta. Tulemuseks see, et tulin just poest, kus kulus 22 mõttetut krooni, pole isegi ÕISi lahti teinud, et sealt filosoofia materialid endale arvutisse tõmmmata, noh ja rääkimata toa koristamisest... lähen siit hommikul välja vist kahe suure prügikotiga KUI ma muidugi koristama otsustan hakata.

Mida ma selleks tegema peaksin, et ennast kasvatada?? Nõrk, liiga nõrk olen... On olemas üks ja ainuke asi, mida ma tõeliselt tahaksin, kuid tundub, et asjad lähevad hoopis vastupidises suunas.

Avastasin eile füüsika loengus, kus toonitati matemaatika keele olemasolu oskuse vajadust, et ma olen endale valinud ikka puhta reaal eriala. Füüsika ja keemia - mõlemad ained, mille ma keskkooli lõpetades seljataha soovisin jätta. Aga võta näpust, kui ma enne ei saanud aru, siis NÜÜD ma pean aru saama. Siiamaani olen vist sellega ka toime tulnud. Noh füüsika KT või eksamit ei ole toimunud veel. Arvan, et poole k.a mina ja paljud teised meie kursuselt kukuvad sealt läbi.
Muidu on päris hea tunne, kuigi ma veel tulemusi ei tea, arvan, et keemia ja bioloogia läksid hästi.
Aga ma nii väga tahan seda õppida. Keskkonnakaitset.
Peale ööd õppimist on päris pikalt raske olla.

Ei tea, kas SEE nüüd ongi igatsus. Nagu tahaks mööda seina üles ronida, et katsuda midagi elusat ja ehedat ja vähem kõrghariduslikku. OMAsid. Keegi mulle külla ka ei tule. Kõik lubavad, aga keegi ei tule. Ma ei saa ka neid süüdistada, sest Tartu on Tartu ja Hiiumaa ON ikkagi Hiiumaa. Isegi praam sõidab juba 1,45 tundi.

Ikkagi minu selle elu rekord kodust ära olemises. Aga vist kõige asjalikumalt veedetud aeg.

Ja jälle haarab mind see meeleheide, et MIKS kuradi pärast peab just MINUL alati nii raske olema, et saada seda, mida ma tahan. Teised kirjutavad, kuidas nad iga nädalavahetus kodus käivad, vanemaid näevad, sõpradega koos olla saavad ja mis kõige parem OMA voodis magada + oma karvaseid katsuda. Metsa ja mina ei saa isegi oma tädile külla mindud, kes elab Tartust nii 40 km kaugusel. Käkidegu oleks ju häälega minna. Ma elan veel selle highway ääres ka, kust saaks kohe alustada. Kõik, kõik, kõik oleks perfektne... kui ma vaid ei peaks tööl käima.
Noh tegelt ei peaks kurtma, eile ostsin endale uued voodiriided ja saunalina(my life first really really mine) ja söön ka nagu kuninga kass(mitte just liha, kuid ikkagi saab kuradi hästi söödud) Siis lugesin veel uuest koolitoetuse süsteemist, et need hakkavad sõltuma sissetulekust. WTF!!?? Täiesti hull, kuidas võtab katuse sõitma. MISMÕTTES nagu?

Nägin täna lambist unes delfiine. Neid oli kolm. Kaks ühest liigist ja teisel olid kühmud pea peal ehk tema oli teisest. Ei tea, kuidas ma nad leidsin vms... aga tean, et neid ei saanud vette tagasi lahti lasta kuna Jüssid väitsid, et vesi on selleks liiga külm. Siis ma neid turgutasin kannutäite puhta kraaniveega.
Elus olid, kuid mitte vabad!

Phh... lähen nüüd tööle õlleriiuleid täitma.