Tere, mina olen pottpea ja sõin just hetk tagasi kuuenda omakasvatatud minitomati. Hea oli. Ema on hea kastja olnud. Ketšup teeb alati kõik head paremaks ja halvad headeks. Huvitav, mis mu ema ütleks, kui ma teda ketsupiga määrima hakkaks? Mitte, et seda vaja oleks. Sel' juhul muutuks ta nii heaks, et ei mahuks enam siia planeedile ära. Ja seda me ju ei tahaks.
Emps rääkis, et ta oli pannud minu mitte üles tulnud maasikaseemnete asemele viinamarja seemned ja nüüd on seal potis nii viinamarjad, kui maasikad.

Kassipoeg mängib praegu minu varbaga väga brutaalset mängu. Mu armas varb don Juanito on langemas vihase metskoletise saagiks viisil, mida ka kõige hullem kannibal oma öistes fantaasiates ette ei kujuta.

Kui nüüd ASJAST rääkida, siis on tegemist ühe väga koppa omava inim-m'iga. Rahvast on nii küllalt saanud, et ei kujuta ette, millal see üle läheb. See on tegelikult iga aastane asi. Tööl tekib tahest tahtamata selline olukord, kui sa PEAD ennast kohandama, et mahtuda sinna kitsasse kohta, mida nimetatakse meeldivaks kollektiiviks.
Selleks tuleb nii mõnigi põhimõte muuta ja pärast selle tõttu jälle maa alla vajuda. Oi, kuidas ma sain endale järjekordse mälestuse, mida meenutades suvalisel ajahetkel, lihtsalt näost punetama hakkad.
See ei kannata siin olemist. Isegi siin mitte. Ei. Aga, mis elu see oleks, kui selliseid mälestusi ei oleks.

Kodus on nii hea olla. Siin saarel, mitte korteris-siin enam ei ole hea. Juba kaua. Kui keegi küsib minu käest, et kas ma olen patrioot, siis jah, ma olen patrioot ja teeks kõik, et saaksin siia saarele elama ja tööle jääda. See viimane ei sõltu milleski muust, kui minust endast. Hiiumaa on piisavalt suur, et sa ei pea iga päev kohtuma oma tuttavatega lapsepõlvest vaid saad kohata uusi ja uusi inimesi. Muidu võiks tekkida rutiin. TERVE elu SIIN lapsepõlve maadel nüüd ka ei tahaks veeta. Või noh...

Avastasin endale uue ansambli. AFI. Selline pop, aga samas ka raskem ja natust twisted-just nii nagu mulle meeldib. Ahjaa! Ja James Blunt ei ole ka nii popular-music, kui ma seda tema singlite järgi arvasin. Ka temas on midagi haiget. Aga samas ma ei tea, kas mr Blunt on oma muusika ise kirjutanud. Kunagi oli juttu, et Iraak, kus ta oli kõrgemal kohal, kui tavasõdur, et seal olemine inspireeris teda.

Käisin ujumas. Meeletult mõnu vesi. Koos Aksi ja Berthaga. Vähemalt see aasta käisin ära. Eelmine aasta ma näiteks ei jõudnudki ujuma. Jumala kummaline, et elad mereääres ja ujuma ei jõua. Mis veel parem, et sa käid mere peal tööl ka! Ja ikkagi ei jõua.

Mul on juba väga oluline nimekiri raamatutest kogunenud, mida pean lugeda jõudma. Ofelia peal üldse ei jõua. Pealekauba magatakse seal väga mitmekesi kajutites ka. I eto ploho. Durreli raamatu avastasin OMA raamaturiiulist ükspäev, kui ta mulle praktiliselt sülle kukkus. Kas see oli mingi märk? K ema kinkis selle mulle, et „mulle pidavat loomad meeldima“. Ja K ütles, et ta on mulle juba Loomingu Raamatukogu kogunud, mida ma peaksin lugema. Selle palga eest ma ei ostnudki endale ühtegi raamatut. Kummaline.
Imelik, et nüüd on hakanud moekaubaks saama raamatud ja teater. Et kõik püüavad nii väga erineda, et loevad ja käivad teatris. Nüüd tuleb mulle meelde, et ma pean ära nägema selle Rohumaa asja seal Suursadamas. Peanpeanpean.

Ai, kuidas mu lihased valutavad. Pingelangus + 8 tundi Aksi ja Berthaga jalutamist. Tamptarataaa: tore oli. JÄLLE! Kahju, et Aksil on selline elu nagu tal on. Hobused ei vääri sellist isekust ja ebaadekvaatsust. Kuid omanikke on põhimõtteliselt võimatu ümber veenda. Kahju. Kõike vist ei suudagi muuta. Vist.

Pean endale sageli meenutama, et tuleb õnnelik olla nende asjade üle, mis mul olemas on. Rohkem, kui kogu aeg haarab mind mingi tahtmine, et võiks see ja teine asi olemas olla, aga tegelikult pole mul vaja, sest mul on juba, aga natuke kehvemad. Üle oma varju ei tasu/pole vaja hüpata lihtsalt mingite esemete pärast.

Meeltel on siia kirjutades asjad ja jälle asjad ja asjad. Kogu maailm keerleb ümber asjade. Round and round. And round. And never stops.

Ratas võiks siiski terve olla. Ausalt, ratas on veel ainuke asi, mis mu elust puutub. Tõsi, see on lihtsalt katki ja seisab Kuulil. Pole inimesi, kes ta terveks raviksid. Nii kahju.
... and round.

- olen enda vastu aus: KÕIK asjad võivad minna hullemaks. Kui eile ma veel kahtlesin, siis nüüd olen kindel. Mu elu on hea, kui leida õiged elud, millega seda võrrelda.

Püüan asju enda jaoks siiski veel paremaks ajada. Tõeliselt hinge põletav, et ma ei suuda kõigi armsate inimeste elusid elamisväärseteks muuta. Süda tahab rinnust välja tormata. Oleksin ma vaid südametu. Masin.

Õnneks on mul jälle natuke inspiratsiooni. Jee.

Ostsin endale raamatu Ilmi kingitud kaardiga. Läksin natuke vähese ajaga raamatupoosid. Haarasin esimese, mis mulle pihku juhtus ja veidike põnevam tundus. Päh, oleksin tahtnud ulmet või vaid fantaasiat. Tolkien „Hurini lapsed“!

Et valituks, siis: Winterson „Apelsinid pole ainukesed viljad“. Minu jaoks rikkus kirjanik sissejuhatusega selle teose ära. Kuskil poole lugemise peal ma lihtsalt keerasin leheküljed sinna, kust algas raamatu sisu, sest see oli tõeliselt uskumatult mage jutt. Liiga palju ka ei tasu rääkida-halb maik jääb juurde. Eriti veel, siis kui pole midagi öelda. Jabur mu arust.

Sisu on hea, aga tahaks, et kirjanik läheks peategelase arendusega veel sügavamale. Kuidagi pealiskaudseks ja lihtsaks lugemiseks jääb see. Kuigi teema on super!

Mulle meeldib, kui ma ei tea, millised näevad lauljad välja või kes nad eraelus on. Sest see jääb kuidagi loomingut segama. Hakkan ettekujutama, kuidas mingi lugu on seotud eraeluga jms... pool läheb kaotsi.

Söön greipi ja joon greibi limunaadi. Sest apelsinid ei ole ainukesed viljad.