Tahtsin kirjutada armastuse mullist, milles ma olen nüüd pikalt elanud. Aga ma ei tea, kui tuju mul on, sest tuba on segamini ja keegi ei korista sea minu eest -.-
----------------------------------------------------------------------------------
Nüüd algab jagpall.
----------------------------------------------------------------------------------
Aga ikkagi ma tunnen, et pean selle endast välja kirjutama, sest ammu pole ju ka midagi öelnud, kuigi mõtteid on palju. Ja päris lahe oli mingil hetkel vanu kirjutisi lugeda. Vahepeal tundub nagu see, kes kirjutas ei olnud mina.
Ükspäev noored töökaaslased teisest köögist kuidagi provotseerisid mind ütlema neile, et "... jah, ka teid armastan." Neil muidugi nalja rohkem, kui vaja, aga pidin kiirelt selgitama, et ma armastan enda elu ja nemad on väike osa sellest suurest asjast,ja ma ei saa ju neid välja jätta. Ega nad muidugi maha ei rahunenud vaid lasid edasi-ma tegin neile lihtsalt selle peale silma ja jätsin nad lolli juttu ajama /trollirünnak tõrjutud/
Noh, ma ju TEGELIKULT arvan ka nii, sest vahest ma ütlen suuri asju mida ma ei mõtle. Või ütlen mõtlemata ja tahan pärast tagasi võtta või parandusi teha. Jah tõesti ongi suur asi, mida öelda, kuid mulle hakkab üha enam tunduma, et neid peab ütlema. Kuid seda peab tegema nii, et ei devalveeruks selle suure asja väärtus. Aeg lendab nii kiiresti ja kui sa nüüd ei ütle, siis millal veel. Mul on üks inimene elus, kes lahkus minu juurest enne, kui ma jõudsin temaga tähtsaid asju arutada. Okas jäi hinge.
Aga jah, ma armastan oma elu kogu selle kuumuse ja valuga. Nii hea on. Kirjeldamatult. kusjuures huvitav on see, et see kihk kuhugi minna on hetkeks ära kadunud. Ma olen üle pika-pika aja rahul sellega mis ja kes ma hetkel olen ja need kes minu ümber on lihtsalt kullatükid. Ka need, keda esmapilgul vb selleks ei nimetaks, aga nad on siin põhjusega.
Ollaallaa.
