Appi nii nalajakas on eelmist posti lugeda. Kogu see mulje ja meeleolu, mis mul seda kirjutades oli, on nüüdseks kadunud. Nii naljakas, kuidas emotsioon nii kardinaalselt muutuda saab. Ma olen nii õnnelik, et see niipidi läks ja mitte teistpidi. Kirjeldamatu tunne lihtsalt.
Tõestasin sajaga ja üllatasin nii ennast, kui teisi. Ausalt, ma ei saa ise ka aru, et kus kohast see pauk tuli. Ok, ma olin võib-olla ära unustanud, et mul ikkagi oli kogemus ja lisame sinna kompotti ka vähese eneseusu ja värisevad käed.
Kevad saab kohe-kohe läbi ja suvi on algamas. Kõige ilusam aeg on varsti otsas. Loodus õitseb täie rauaga. Nii kahju, et seda kevadist kargust nii väheks jäi ja kohe nii hoobilt kuumaks läks. Hul-lu-lt kuum on keldris tööd teha. Jõhkralt. Higi voolab kõigist aukudest ja kohe, kui tööle asud on palav ja tahaks riided seljast ära võtta ja külma dušši alla minna.
Mai on ikka pööraselt kiire olnud. Kolisin põhimõtteliselt ühes kuus kolm korda + töötundide arv, mis on ka väga suur. Ja ikkagi ei ela ma kohas, kuhu ma püsivalt elama saaksin jääda. Ma ei teagi... Tahaks juba maksta pangalaenu, kui üüri mingisugusele rikkurile.
Kooliga on asjad nii nagu on. Olen praegu siin, kuid praktika tegemiseks ma ei näe mingit võimalust. Vb sügisesel perioodil. Pean ka osad paberid eelmisest korrast ära lõpetama. Sest tegelikult peaks ju vähemalt ühe kooli ära lõpetama.
Ok.
