Olen selle oma blogi igapäevane külastaja ja seda tavaliselt päeva jooksul mitu korda. Ma ei taha seda masendavat teemat miljon aastat tagasi kirjutatuna lugeda. See seab kuidagi negatiivse tooni alateadvusse. Ära siit, ära siit!
Aga siiski ka praegu on kahetised tunded.
Ükspäev käis vennas külas. Rääkisin muidugi enamus aega ise tühjast tähjast enda elus toimuvast, aga mingil hetkel nagu ikka läks teema sellele haisvale kassile nurgas. Sõltuvusele. Ta ütles jumala õigesti, et sellest lahti saamiseks peab võitlema kõigest iseendaga. Kõigest. Pidi lihtne olema, sest sind on vaid üks ja mõistust samuti. Ei ole mingit teist jõudu, mis käsi väänaks ja sunniks neid asju tegema, mida tegelikult nagu teha ei tohiks. Selline mõttelaad tundub kuidagi nii õige olevat. Ma tean ju, et on õige keskenduda positiivsele mitte vastupidi. See raskuse mull, aga nii kergelt puruneda ei taha. Ei, tegelikult ju nii ei ole ;)
Teine teema on, aga see töö teema. Kuigi kõik peaks täiesti ok olema, siis ma näen kõrvalt KUI mõjutatavad inimesed on. Tahaks kuidagi selle nupu neil peas kinni vajutada ja nad oma peaga mõtlema panna. Aga noh, jah... Samas ma ei ole ju tema olukorras. Ja tema jällegi ei ole kogenud midagi teistsugust.
Siiski tahaks talle nii väga öelda, et ta pani eile ikka päris kõvasti üle võlli. Ja see soosingu asi on ka päris tugevalt välja paista. Aga ma tean, et ma jumala eest ei tohiks oma suud paotada, sest siis ma kaotan ka selle vähese, mis mul veel järele on jäänud. Ja ma tean, et mingil hetkel ma plahvatan.
Ma ei taha ennast kuidagi negatiivselt häälestada, sest tean, et ma väga sageli kujutan ette asju, mida tegelikult olemas ei ole. Enese kütmisega saan ka suhteliselt efektiivselt hakkama. '
Aga paha tunne ei taha ikkagi seest ära minna. Peab ennast korralikult tõestama. Hästi korralikult.
Ok.
