Elu on vist nii ära kulutanud, et emotsioone tunda on suhteliselt raske. Mingid suured halvad tunded on õnneks peitunud kaitsekihi alla ja parem on, kui nad sealt välja ei saa. Vahepeal midagi immitseb ja magamata öö on siis rohkem, kui kindel.
Rõõm on ka kuidagi devalveerunud. Olen just kui noor, aga tegelikult see aasta tiksub täis elatud veerand sajandit. Võib küll ju kulutatuna tunda.
Tegelikult on tegu ju tavalise talvekurbusega. Kuigi püüan korrata, et päevad lähevad ainult pikemaks ja see, et "hommikul" ärgates juba välja pimenema hakkab, on mu enda laiskuse ja segamini unerežiimi tulemus.
Ma tean, mis sellise kurvameelsuse raviks aitaks, aga hetkel olen ma suhteliselt võimetu seda täitma ja seda minust mitte olenevatel põhjustel.
Väljas on -7, aga tundub nagu oleks juba -20 platsis. Sokkideta ringi käia ei saa. Täna mõtlesin, et peaks ikka ka muid ruume ka kütma, sest kraanikausist tuleb nii külm vesi, et juua esimese hetkega on võimatu. Seda ma küll ei tahaks, et vesi ära külmuks. Nononon!
Pikalt lugesin siin ühe noormehe postitusi lumeigatsusest. Iga päev põhimõtteliselt postitas lumepilte ja igatsuse hüüdeid. Nüü, kui lumi ja mitte nii külm ilm kohal on, suutis ta juba postitada suvise pildi: "Kuz mu zuvi on?" Oehhh... Aga ma olen rahul. Muidugi ei olnud mul ka selle vastu midagi, et selline sombune sügisilm kevadeni kestaks. Aga no ei saa ka mitte rõõmus olla selle puhtuse ja valguse pärast, mida see siia mudasesse, räpasesse Tallinnasse toob.
