Ma peann siia midagi kirja panema. Just vaatasin, et kuivõrd hea ajaloolise ülevaate need postitused mu elust annavad. Need samad kirjutamise hetked tulevad iga postitust lugedes meelde. Kuigi kell on 2 öösel ja homsed plaanid sunnivad vägisi varem magama minema. Aga olen harjunud, et kodus olles ja kannude viisi kohvi lürpides läheb unerežiim paigast ära. Seekord ei ole mingi erinevus.

Tahaks olla rahul. Tahaks. Aga ei ole. Kuigi mulle on antud võimalus täielikuks rahuloluks. Kõik on valesti. Ja sõna kõik hõlmab endas neid endaga rahuolematuse noote. Mul on aega endaga tegeleda ja end joonel hoida, kuid kõik mis ma teen, on see, et ma lükkan edasi. Lükkan kõike oma eluga seotud edasi ja teistele annan tühjasid lubadusi. Noh, näiteks praegu peaksin olema Lätis. Lätis oma kalliste kaasvõitlejate juures. Sisiuliselt mina see olin, kes selle ettepaneku kokku tulemiseks tegi. Nüüd istun kodus ja luristan nina ning neelan valusalt. 4 kokkamispäeva Laulasmaal said saatuslikult. Kuigi peaksin samuti tänulik olema, et mul oli võimalus oma kukrut täita noortele vegan toitu küpsetades. Ja minu ülemusteks olid kõige kirglikumad noored. Ja, et seetõttu sain elus esimest korda näha jaaniusse, kes tegelikult on jaanimardikad. Aga jah see tappev palavus ja õhtused tuuleiilid tõmbasid jalad alt. loogiline, et suvel haigeks jääd. Ajal mil' on nii külma ja sooja ja tuulde ei suhtuta kõige tõsisemalt. Keha ravib end suhteliselt hästi, kui teda maasikate ja redistega aidata. Ema mitu korda toppis mulle mingeid medikamente, kuid tundsin, et seekord saan ise hakkama. Nüüd ma tahan ükskord minna sellesse piirkodna tagasi. Õhtul bussiga linna sõites tundus kõik rohkem, kui maaliline.

Tänase hõreda une jooksul suutsin nii umbes sada erinevat unenägu näha, kuid samas olid need natuke omavahel seotud. Vähemalt selline tunne oli küll. Lendasin ka. Ammu pole seda teinud. Aga ikka sama stiil.

Jah.