Huvitav-huvitav, kui kaua nad veel mind praadida kavatsevad?
Minu arust võiksid siis nad kohe öelda, et ma ei sobi ja kõik.
Päris piinajalik neist on lasta mul oodata ja loota, et äkki tuleb keegi parem Äkki?!?
Ja kusjuures kordan endale, et 50:50 Regly. 50:50, ei rohkem ega vähem võimalust saada valituks. Ei mingit loteriid ega tuttavaid, kes sind aidata saaks.
Tundub, et see on minu koht, see on see, mida teha tahaks kogu elu. Naljakas, et tuli lahendada dilemma-inimene vs loom ja peale jäi ikka loom, kuigi inimene seisab kohe tema kõrval. Ja sellel alal on nii palju arenemist ja edasi liikumise võimalusi ja erinevaid väljundeid!!!!
Praegust elu kirjeldab ühe mu lemmik reality-seriaali peategelase lause: "See on täpselt selline kuradima õhina kultuur, mida ma lihtsalt vihkan-lähme põõsa alla elama. Enamik inimesi pingutab, et saada põõsa alt ära." Järjekordselt olen selles samas õhinas, järjekordselt ütlesin oma enam-vähem töö üles, et just kui minna edasi "parematele jahimaadele", järjekordselt olen täielikus segaduses, järjekordselt tunnen, et kõrgharidus siiski ei ole minu teema kuigi ma naudin sellest osa olemist täiel rinnal. Samas nagu päris tavaline jaekaupleja ka ei tahaks olla.
Võib-olla seepärast ongi mul pidevalt kevaditi mingi mineku tahe, et ma ei ole veel omale päris kohta leidnud. Kuid just natuke aega tagasi ma leidsin ja nüüd see konkretiseerus või liigub see peale natukest aega järele mõtlemist ikka tagasi algusesse. Ema on muidugi kurb, aga võib-olla minu entusiasm ikkagi suudab teda nakatada.
Peaksin praegu tulevikku(nii 3 kuu perspektiivis) vaatama, aga ei taha. Kardan, et see, mis mulle sealt otsa vaatab ei ole meeldiv ja siis ma mõtlengi kogu ülejäänud aja sellele(kuidas ei ole meeldiv). Kuid täiskasvanud inimesed tegelikult enne mingeid tähtsaid otsuseid kalkuleeriksid ENNE mitte ei püüaks täiesti jõust tulemusele jõudmist vältida. Noh, mulle ju tundub, et küll ma hakkama saan. Ja see, mis ees on terendamas, on tegelikult midagi sellist, mida on võimalik küllaltki meeldivaks pidada. Ükskõik kumb variant teoks saab.
Aga, aga siin on väike mustri muutus-nimelt lähen ülehomme hommikul Saksa joogalaagrisse. Mina ja jooga?? See on hetkel nagu siga ja kägu, me mõlemad minejad oleme lihtsalt täiuslik sihtgrupp-me elame suhteliselt ebastabiilseid elusid, me oleme kroonilised haiged, me ei toitu õigesti jne.. Ühesõnaga, kui kellegi elu peaks see laager muutma, siis meie need oleme. Väike kartus on ka tundmatuse ees, aga vast pole hullu midagi.
Jah.
