Kui to-do list on liiga pikk, et ühe päevaga kõike tehtud saaks, siis peab ilmselgelt hakkama blogi kirjutama.
Minu hoolitsemisvajadus on nii suureks kasvanud, et täna ühe koera elamistingimusi kontrollimas käies muutusin kurvaks, kui sain teada, et kõik oli siiski korras. Olin juba tuhat ettevalmistavat sammu teinud, et ta omale koju tuua, aga võta näpust-ei saanudki. Koer oli lihtsalt vana ja seepärast äärmiselt kõhn. Naljakas, kuidas mingites olukordades kedagi päästa või aidata kaob täielikult igasugune ratsionaalne mõtlemine ära.
Muidu on vist kõik ok. Käin tööl ja kooli asjade ajamine on veel pooleli, kuid peagi peaksin ka TLÜ-ga tuvust tegema. Kuigi ma ei saa aru, et mida see TÜ nüüd venitab :/
Koju lähen järgmine nädalavahetus. Isa sünnipäevale. Kummaline saab see olema.
