Noh, oma viimases blogi sissekandes võiks rääkida, siis nendest asjadest mis sel seljataha jääval aastal kõlama jäävad. Kui aus olla, siis mul pole kunag mälu väga hea olnud. Ja veel vähem on mul seda halbade asjade jaoks. Kuid mulle tundub, et see aaasta on olnud üks suur tohuvapohu. Olen olnud siin ja seal ja kuskil nagu pole ikkagi ennast päris hästi tunudnud. Oo armas ülemise korruse mees, millal küll tuleb see aeg, kui kõik paika loksub ja ma endale liiga suuri lootusi ei paneks. Üks asi mis mul veel meeles mõlgub on see, et see aasta on saanud jube palju kakelda. Kuidagi tujukas on olnud see aasta.
/krt, uni kipub peale siin soojas bussis/
Muidugi toimus ju mu elu kõige suurem seiklus see aasta. Tallinn-Tšehhi-Tallinn reis. Jei! Seavabrikud said ka ju see aasta avalikuse ette toodud, mis muidugi on ka üle prahi. Tartu Ülikool, nii uskumatu, kui see ka ei tundu. Fucking Tartu Ülikool! Kuigi tundub, et see latt on ikka liiga kõrge. Ja ma pole kõrgushüppes kunagi liiga hea olnud. Taimetoidu mess. Loomade Nimel infolaud. Schilling. I fucking did it!! Ma olen vist natuke rohkem teinud, kui mulle endale tundub. Muidugi on minu sõbrad tekitanud tunde, et nad on nii head, et ma ei ole seda lihtsalt ära teeninud.
Aga nüüd ongi vist nii, et lõpetan. Vist ongi kõige tähtsam see, kes on sinu ümber, sest siis muutud ise ka paremaks inimeseks.
Jah.
And we got allt he power!
