Künklik on olnud. Aeglaselt üles ja siis täie hooga alla ja siis sealt samast hoogu saades jälle üles kihutades, kuid siis veel suurema hooga alla jne... Rollercoaster. Sedagi täie raha eest-vahepeal pea alaspidi ja siis jälle selg ees ja mis kõik veel.
Muidu on olnud tegus nädalavahetus jälle. Ja üsna tegusalt on nädal jätkunud. Tegime LNiga jälle tööd, kuid meie ootused olid suuremad, kui välja tuli, aga noh pole nii hullu. Pühapäeval veits cried my heart out. Ammu pole nii haiget saanud. Vundament lõi täitsa kõikuma. Mõtlesin isegi kõigele käega lüüa, aga mind toetati selle väriseva põranda peal nii, et suutsin püsti jääda. Kuid siiamaani mõeldes sellele lööb veits kõikuma. Ma tegelikult ei peaks enam hoolima, kuid kui nüüd aus olla, siis praegu mu elus veel nii tähtsat inimest ei ole. Olen küll mõnikord mõelnud, et mu sõbrad on kõik väga tähtsad, kuid tuleb välja, et mitte nii nagu tema.
Tegin paar tähtsat otsus veel ära. Mis ma ikka pingutan. Kui materjali pole kuskilt võtta, siis pole ja kui tulevikus ka vaja ei ole, siis see on puhas ajaraisk. Kuid vaimne väljakutse on mõnus, siis kui põhja pole all ja aega ja oskust selle tekitamiseks vajaka jääb, siis... Mõttetu.
Ma nüüd keemia lainele. Kõik kaardid on selle peale pandud igatahes.
