I wish that: 

Jah, nüüd on nii, et uus aasta ja uued tuuled. Jälle. Ma pean lihtsalt lõpetama ühe ja sama ämbriga kolistamise. Kui ma eelmine aasta läksin ise, siis nüüd olen sunnitud minema. Aga eks sellest rõhutuse tundest tuleb kuidagi lahti saada.Koll-koll-koll. KUI mitu inimest mulle ütles, et see variant, et ma sinna lähen ei ole hea?! Miljon. Vist. Tol hetkel oli see lihtsalt sobivaim, sest mul ei olnud tööd ega raha, sest haige olemine suvel röövis minult nii juuli kuu palga, kui vähendas ka augustikuu lõpp-arvet.

Ma ei ole kurb, mul on lihtsalt väga vastik tunne. Elades heas usus, et kõik on korras ja ennast igatepidi koduselt ja hästi tundes ja äkitselt selline löök. Kui oleksin mees, siis oleks see kindlasti allapoole vööd, aga minu jaoks siiski südamesse. Vastikud inimesed! Mitte kui midagi ei ole muutunud! Ahjaa, lisaks vastikuse tundele on mul veel ka kahju. Kahju, et mõnel meist saab nii raske olema. Mina olen suhteliselt tolerantne inimene, kuid ma kahtlustan, et ülejäänud maailma ei ole. Ja kuradi raske on selle ülejäänud maailma vastu seista ja rusikaga vastu rinda taguda ning röökida, kuidas tema kõige parem on. Sest tegelikult peitub kvaliteet hoopis mujal.

Nüüd ma istun siin oma suurepärases töökohal, sest tulin täna valel päeval tööle. Õnneks oli siiski vaja mind, sest kokk ei jõudnud õigeks ajaks tööle ja siis oli meil vaja minu vastasvahetusega jõud ühendada ja tublid olla. Õnneks olen mina suhteliselt chill mingite ootamatuste koha pealt, sest laeva peal ikka juhtus neid pidevalt. Teine tüdruk see-eest paanitses natuke. Aga lõpp hea kõik hea.

Ma vist leidsin endale ka kodu. 77 eurot (ma jätkuvalt ei oska euru märki teha xo) koos kõigi kommunaalidega Muraka tänavas. Ma otsustasin, et siiski ei taha ühikasse minna. Olen julge ja tulgu, mis tuleb, aga ma lihtsalt ei kujuta ennast ette kuskil keldris koos KÕIGI maja 250 tüdrukuga dušši all käimist (metsik fantaasia). Noh, muidugi on võimalik, et mulle üldse ei sobi seal elamine, kuid kes ei proovi see ei söö ka kooki hiljem.

Muidu on kõik enam-vähem ok. Koerahoidmist on palju. Nii, kui üks tuleb, siis teine läheb ja vastupidi. Sellest on ka muidugi omamoodi kahju, et kui ma nüüd ära kolin, siis jääb see raha saamata. Päris hea kopikas põhimõtteliselt mitte millegi eest. Muidugi hommikused ärkamised ja öised ülesajamised, kuid see ei ole üleüldse probleemi tekitav!

Ma nüüd lõpetan ja ootan jätkuvalt maakleri kõnet, et kuidas jääb selle koera korterisse lubamisega.

Ja raamatukogust pean ka läbi minema, et uurida, kas seal on äkki mõni mõnus kuulutus. Sest jätkuvalt arvan ma, et tudengitega koos elada on ikka palju parem, kui mingi 50-aastase vanatädiga.

Ja nii ongi!

*pildid: http://weheartit.com

Eee... ma ei ole ju pussy ja ma ei taha koju minna?!? Minu viimasest käigust on möödas mingi 21 päeva. Isegi, kui ma tahaksin koju minna, siis mul ei ole selleks raha ja isegi kui ma läheks ja hääletaksin peaksin arvestama mingisuguse kehaosa kaotusega, sest väljas on "kergelt" miinuskraadid ja aga ikkagi oleks päris tore, kui mul oleks elu lõpuni pea küljes nina või jalgadel kõik varbad. Niiet ootan kevadet. Väga! Noh, sünnaks võiks vähemalt kevade lõhnagi tunda. Lumest ja jääst ja libedusest on kopp ees. Tõsine kopp. Mõelgem, et pean iga jumala päev seda koppa enda ees lükkama ja sahka taga vedama. Raske on, kurat!

Sirvisin grammy nomnomninatsioone ja ma ei jaksanud kõiki uusi bände läbi kuulata. Kas tõesti jagataksegi ühel korral niiiiii palju neid? Ei teadnudki. Ja ei imesta seega, et mõni eestlane sinna ära eksib aeg-ajalt. Leidsin sellise bändi ja armusin absoluutselt kohe ja nagu me teame on jagatud armastus täiuslik armastus:



Väljas on migni -19 kraadi hetkel ja tajutav ilm.ee andmetel -25. Arvake ära, kes peab täna veel koeraga jalutama minema? Minaaaa ja ma ei tea, kas ta lõunal oma suure häda ära tegi seega pean rohkem, kui 20 minutit oma vaese vanuriga rallima.

Ja ma PEAN tubliks hakkama.

Hakkan.

Olen jälle vaene nagu kirikurott. Ja naabrid taarat ka ei luba viia. Selge, hakkan nüüd oma taarat eraldi hoidma. Pole juba ammu niiiii vaene olnud, et selle peale mõtted oleks läinud. Kuid õnneks on meie külmkapp põhjatu. Eile leidsin vaniljekreemi, täna tomatipastat. Kui homme tööle ei läheks, siis kes teab, mis sealt veel huvitavat võib leida. Jumal tänatud, et ma nüüd 3 päeva töö juures süüa saan. Loodan homme ka palka saada, kuigi väga selle peale mõtlema ei hakka, sest siis ei kipu asjad nii minema, kui mul vaja oleks.

Ah, tahaks veel natuke vinguda. Meie elamise all tehakse mingit suurt remonti. Lõhutakse, laamendatakse, treitakse, saetakse. Põhimõtteliselt meie alumist korterit vahepeal polnudki. No isegi seinad olid maha võetud ja mingid tugitalad ainult pandud. Kui seinu lõhkuma hakati, siis mulle tundus, et maja väriseb. No algul arvasin, et keegi lihtsalt õues lõhub jääd :) Loomulikult peavad nad täristama täpselt minu toa ehk isegi voodi all. Töömehed on ausad-kella 8st kohe teevad tööd. Juhuu.

Eile nägin unes, et lendasin. Mitte nii, et tiivad ja sjad vaid selline leviteerimise moodi, kuid edasi liikumisega. Unes veel õpetasin, et hüppa õhku ja siis püüa mõelda nii, et sa ei kuku vaid jääd õhku. Haha. Ha.

A, võib-olla ikka võtan julguse kokku ja viin taarat?! Sest selle vänge tomatipastaga makaronid on ikka hullult vastikud.