Olen pärinud oma emalt oskuse raske asjade lahendamise asemel pea mulla alla peitma.

Ja ma olen kobakobakoba.

Ostsin poest sitta st mingid leivad, mis maitsevad nagu puhas chilli. Ja neid on veel 2 tükki ka. Sojalatet joooooooon koos amaretto siirupiga.

Lähen homme Hiidu. Reedel Steffyga Tallinna arsti juurde. Tuleb üks pikk bussiga sõitmise päev. Noh, mis ma sealt ikka kuulen. Loodan, et Joost ei käsi mul koera kohe magama panna.

Pean oma neli päeva kodus võimalikult efektiivselt st loe: vähe magamist, hommikul vara üles, rattad alla ja töö, töö, töö, veetma.

Aga muidu on mu elu mõttetu. Ise ma ju ta selliseks elanud olen. Aga küll ma hakkama saan. Klarika küllakutsed ei tee mu elu ka kuidagi paremaks. Koguaeg on selline tunne, et millal mina küll oma elu elama hakkan. Samas ei tähenda ju reisimine, et ma elan. Elatakse ikka, siis kui enam seda millal hakkame elama küsimust ei ole.