Tahaksin rattaga sõita. On see üldse praegusel ajal võimalik, ilma, et 2 sekudiga kuskil lumehanges upakil oleks?
Ärkasin 6.30, et teada saada, et täna loenguid ei toimugi. Sõitsin Karlovast Tähtverre, et siin 9.01-ni nina nokkida ja siis sama targalt tagasi minna. Nokitud ninaga. I suck. Want to sleep? Koer oli ka hämmingus, et 01.midagi läksime magama ja nüüd nii vara õue minek. Ta oli tõsiselt unine.
Eile rääkisin vennaga. Või, kui täpsem olla, siis täna öösel. Tuli välja, et ta on ka tahtnud Sea Shepherdi peale vabatahtlikuks!!! Ma lihtsalt ei uskunud seda, kui ta ütles. Muidugi oli ta ka mõelnud Brasiilia kodutute laste aitamisele ja Aafriklastele kaevude ehitamisele, kuid kõige tähtsam on see, et ta tahaks vaalasid aidata!! Minu jaoks on see nagu midagi nii üli suurt, et keegigi mõtleb samamoodi, kui minu jaoks väga oluliste inimeste kamp.
Väljas ei ole enam külm. Koeraga on lust jalutada. Lust. Lust. Just.
Mu elus ei ole midagi porduktiivset.
Üks hävitamine kõik!
Hollalaa.
