"Ma olen päris kindel, et need olid päris kartulid."
"Rumpsadi-pumpsadi!"
Nii väga tahaks mõnikord kirjutada oma päris raamatusse. Ei teagi, kuhu ma selle jätsin. Jube, sest just hakkasin ennast usaldama ja kirjutama isegi sellest, millest harva mõeldagi julgen. Nüüd on aga oht, et keegi loeb seda. Võib-olla on hea, sest siis saab keegi teada, milline tegelikult olen. Kirjutasin seda ju nii kaua. Vahelduva eduga.
Vahepeal oli kriis. Nüüd on aga vist see läbi saanud. Noh pinge on veel üleval minu jaoks kui detsembri esimese nädalani, siis selgub, kas tema sõna ükskord maksab midagi või ei.
Täna telekas üks mees ütles, et inimesed harva käituvad nii nagu nad seda ise arvavad tegevat. Inimese jaoks on olemas üks tema, kuid harva juhtub nii, et teised inimesed teda samasugusena näevad. Minu puhul kehtib see 100%. Tahakisn olla ühte moodi, kuid välja kukub kuidagi teisiti. Tal oli õigus.
Kas kunagi on inimene oma eluga ka rahul? Olen vist oma eluga rahul, kuid mitte oma olemisega. Elu pakub mulle kõike, mis ideaali lähedale jõudmiseks vaja läheb, kuid istudes ei ole keegi veel seda saanud, millest ta unistab. Taaskord tahtejõu puudumine. Või ma ei tea... Võib-olla on hoopis süü harjumustes. Samas ei saa ikkagi ainult neid ka süüdistada. Ikka ise, ise ja ise.
