Kuidagi väga vaevaliselt tuleb see sissekandmine seekord. Mitu korda peab ühte ja sama asja alustama!!!!
Nii palju on juhtunud ju vahepeal, et ei tea millest pihta hakata. Vb see on sellest, et kõik ei ole veel paika loksunud. Jah, tänaseks on asjad rohkem omal kohal, kui muidu, kuid siiski mitte kõik. See teeb rahutuks. Ei tea, kas lugeda „Lissaboni ööd“, joonistada Angelinat, kirjutada Gerdule või minna õue vihma sisse ja nautida oma viimaseid päevi. Deam, et mul kodus netti pole. Saaksin midagigi edasi ajada.
Käisin Tartus ja seisin 13 tundi järjekorras, et saada endale kodu. Nagu lõpuks selgus polekski pidanud nii väga püüdma ja kell 2 öösel kohale minema. Kõigile jagus.
Maailmas ei ole mingit õiglust. Isegi need inimsd, kes kell 9 hommikul seal seisid ei olnud esimesed. Mõned nagu ikka peavad teistest esimesemad olema. Vähe närvi ei ajanud, aga saame üle.
Betton ja 454 on minu uueks koduks seni kuni uue ja parema koha leian. Naljakas oli veel see, et admin tahtis meid 5. korrusele panna, sest olime Hiiumaalt ja siin nagu me kõik teame ei ole üle 3. kordseid maju. Tahtis meile elamust vms pakkuda.
Jalutasime meie väikeses EMÜ-linnakus. Jube mõnus tundus. Kõik oli nagu väga lähedal ja selline nurgelisus ja loodussõbralikust oli tunda. Väga vägeva mulje jättis uus peahoone. Mega mõnusad maised toonid ja materjalid. Ja see aed, mis jõeäärde oli tekitatud... Seda vist kasutatakse õuesõppe jaoks. Tegelikult haljastus peabki selline olema, kui koolis on maastikuarhitektuuri eriala. Ja ühikas jääb sealt üle tee.
Tahtsime rongiga tagasi tulla, kuid kahjuks oli selle väljumiseni liiga palju aega. See oli jube naljakas, kuidas me ei teadnud üldse, kus olime. Otsustasime, et sõidame tagasi linna ja läheme bussiga. Kesklinnas, aga sadas täiega. Ma nii väga oleksin rongiga tahtnud sõita. Ja kuni lõpuni ei tulnud mul meelde, kuidas vene keeles rong on.
Tallinnas käisin ka natuke ringi. Suutsin nagu ikka ära eksida ja bussidega puterdada. Kuid siis tundsin ennast palju kindlama, sest natuke on juba käidud ka. Varsti saab Estonia ja Viru juurde sõitmine päris selgeks. Jipikajee. Kusjuures mind valdas totaalne frustratsioon, sest kui mul oli raha, siis ei leidnud ma sealt midagi, mis mulle sobinud oleks. Isegi koolipäevikut ei leidnud. Kõik oli kuidagi roosa ja läikiv. Lõpuks ostsisn rohelise :)
