Lähen alati hulluks, kui keegi räägib minu tulevikust. Nagu Kristelile kirjutasin on olemas plaanid a, b, c, d, ja f. Kõik nad on enam-vähem võrdsed. Millegi järgi olen nad ju siiski reastanud. Vb on see lapsepõlv, mis käsib eelistada a-d b-st, kuid samas olen ja jään alati avatuks uutele ja sobivatele pakkumistele. Ja nagu ma alati pean tõdema ei lähe kunagi asjad nii nagu nad sättinud olen. Ei taha üldse tegelikult mõeldagi(loe: unistada). Siis peaks ju jälle pettuma.Kuigi enne õhtut ei tasu hõisata - ikkagi teen seda: HÕISSA!!
